Sportlaseks sündinud

Brunni on ikka väga võimas liduja. Metsas lustides teeb ta väga järske suunamuutuseid, hoogsaid hüppeid ja suursuguseid pidurdusi. Mõnikord tuleb teda vaadates isegi hirm peale, et käbi või oksaraagu püüdes võib ta oma intensiivse tegutsemise käigus viga saada. Proovime teda ikka järk-järgult soojaks teha ja pärast venitada ka, nagu agilitys õpetati. Õnneks on piiga kõige toredaga nõus.

Õhtu heas seltskonnas

Bryanal ja Sinnul oli jälle pidupäev, sest sõbrad Bruno ja Benno tulid neile külla. Koos sai siis mööda õue joostud, natuke müratud ja hästi palju nuusutatud.



Üritus lõppes muidugi koeratoidu luusse laskmisega.

Nora ja koerad

Kui väike Nora oma ema ja isaga meil külas käis, näitas Sinnu üles valmisolekut iga hetk lapsega koos veeta. Alguses oli tema rõõm külalise üle muidugi ülevoolav ja ta üritas pidevalt Nora kõrvale selili heita, et tirts teda paitada saaks.



Hiljem aga muutus Sinnu vägagi viisakaks ja lasi Noral oma emaga rahulikult liivas mängida samal ajal kui preili paps trumme puhastas.



Brunni üritas ka Noraga sõbruneda, aga kuna ta ei taju oma sabaliputuse jõudu ega näolimpsimise tugevust, hoidsime oma valget elevanti pallimänguga lapsest pisut eemal. Tähtsast külalisest sai aga siiski rõõmu tunda ka tema, kuna Nora soovis pärast liivaga mängimist hoopis palliviskes kätt harjutada...

Minul kui Nora tädil on kavas teda koeramaailmaga kontaktis hoida. Nii ongi, et kui kuskil mõnda tuvastatava tõuga koera näeme, jagan tibuga oma tarkust. Sellega pole vist kunagi liiga vara alustada. Noral on praegu küll vanust alles aasta kopikatega, aga üht-teist jagab temagi. Näiteks kohtusime Mustamäel kahe Shetlandi lambakoeraga ja imetlesime neid põhjalikult. Vanemlike üksuste juurde tagasi jõudes hõikas Nora juba kaugelt:"Emme! Issi! Kas oli lammas või kas oli koel?" Selline probleemiasetus tekitas mõningast segadust, mistõttu Nora vastas ise:"Šetladi lambakoel." Vot nii.