Sportlaseks sündinud

Brunni on ikka väga võimas liduja. Metsas lustides teeb ta väga järske suunamuutuseid, hoogsaid hüppeid ja suursuguseid pidurdusi. Mõnikord tuleb teda vaadates isegi hirm peale, et käbi või oksaraagu püüdes võib ta oma intensiivse tegutsemise käigus viga saada. Proovime teda ikka järk-järgult soojaks teha ja pärast venitada ka, nagu agilitys õpetati. Õnneks on piiga kõige toredaga nõus.

Õhtu heas seltskonnas

Bryanal ja Sinnul oli jälle pidupäev, sest sõbrad Bruno ja Benno tulid neile külla. Koos sai siis mööda õue joostud, natuke müratud ja hästi palju nuusutatud.



Üritus lõppes muidugi koeratoidu luusse laskmisega.

Nora ja koerad

Kui väike Nora oma ema ja isaga meil külas käis, näitas Sinnu üles valmisolekut iga hetk lapsega koos veeta. Alguses oli tema rõõm külalise üle muidugi ülevoolav ja ta üritas pidevalt Nora kõrvale selili heita, et tirts teda paitada saaks.



Hiljem aga muutus Sinnu vägagi viisakaks ja lasi Noral oma emaga rahulikult liivas mängida samal ajal kui preili paps trumme puhastas.



Brunni üritas ka Noraga sõbruneda, aga kuna ta ei taju oma sabaliputuse jõudu ega näolimpsimise tugevust, hoidsime oma valget elevanti pallimänguga lapsest pisut eemal. Tähtsast külalisest sai aga siiski rõõmu tunda ka tema, kuna Nora soovis pärast liivaga mängimist hoopis palliviskes kätt harjutada...

Minul kui Nora tädil on kavas teda koeramaailmaga kontaktis hoida. Nii ongi, et kui kuskil mõnda tuvastatava tõuga koera näeme, jagan tibuga oma tarkust. Sellega pole vist kunagi liiga vara alustada. Noral on praegu küll vanust alles aasta kopikatega, aga üht-teist jagab temagi. Näiteks kohtusime Mustamäel kahe Shetlandi lambakoeraga ja imetlesime neid põhjalikult. Vanemlike üksuste juurde tagasi jõudes hõikas Nora juba kaugelt:"Emme! Issi! Kas oli lammas või kas oli koel?" Selline probleemiasetus tekitas mõningast segadust, mistõttu Nora vastas ise:"Šetladi lambakoel." Vot nii.

Sinnu sünnipäev!

Täna sai meie armas väike corgi ühe aasta vanuseks. Palju õnne!!!

Tubli töö

6. märtsil osalesid Priit ja Sinnu Tallinna rahvuslikul näitusel ning neil läks väga hästi. Sinnu sai oma esimese juuniorserdi ja lisaks üldarvestuses parima emase corgi tiitli. Jehuu!

Priit feat. Bryana

Kui me Priiduga aevastame, siis tuleb Bryanal alati suur armastus peale ja ta üritab lalisedes meile sülle ronida ning musi teha.

Sama juhtus ka tunaeile, kui Priit üht salvestusprogrammi katsetas. Tulemuseks uus hittlugu - "Check it in da dawg house".

Tegin loole ka ultramoodsa video. Head vaatamist!

Šoti koerandus

Olen nüüd pisut aega Šotimaal veetnud ja tuleb tunnistada, et siinne koerandus on mulle päris hea mulje jätnud. Pidevalt on näha inimesi, kes oma neljajalgse sõbraga jalutavad. Parkides ja mujal, kus vähem liiklust, jalutavad kutsad ilma rihmata ning käituvad teiste inimeste, loomade, lindude ja keskkonnaga äärmiselt viisakalt.

Minule, kui oma koertest puudust tundvale isikule, teeks isegi rõõmu, kui mõni koer pisut kasvatamatum oleks ja mind nuuskima või uudistama tuleks. Paraku käituvad kõik eeskujulikult ning püsivad oma peremeeste ligi isegi siis, kui teised koerad läheduses või inimesed palli ja lendava taldrikuga mängivad. Palju on koerte "kingituste" jaoks mõeldud prügikaste ja üldse tundub, et koerad on siin ühiskonna normaalne osa.

Kõige rohkem olen kohanud bordercollie'sid, kes on ootamatult rahulikud ja leebed. Palju on ka teisi suuri tõuge - kuldseid retriivereid, labradore ja suuri paksu kasukaga sakslasi. Olen näinud ka inglise hurtasid ja whippetit, šoti terjereid, westie'sid ja yorkie'sid. Täna õnnestus vist silmata ka üht šveitslast, ehkki lõpuni kindel ma selles olla ei või. Kuts oli nimelt hästi kogukas ja väga tugevalt hirvetooni. Ehk oli tegemist valge sakslasega? Nüüd mõtlen, et oleksin võinud küsida. Ehk näen teda veel - jalutas teine minu kodu lähedal asuvas pargis.

Koertejalutamine tundub siin ilusal maal tõsine majandusharu olevat ja mõõna ajal on rand lausa karjamaaks :)

Kui hea, et sõbrad pildistavad

Siin üks kena Bryana pilt, mille autor on Mihkel Rikas.

Õpime päästet

Käisime täna päästetrennis ja koerad said harjutada võõrastega mängimist. Mõlemad lustisid agarasti. Sinnu läks aeg-ajalt eriti heleda leegiga põlema ja mängis figurandiga kogu ihust ja hingest, siis aga jättis - klõpsti - asja pooleli ja asus süvenenult ja segamatult lund nuuskima või leidis tegevust paar sammu eemal. Ta on meil ikka paras pubekas oma ootamatute ja koomiliste meelemuutustega.

Bryana suutis Sinnust kauem ühele tegevusele keskenduda, aga esialgu ei andnud endast figurandiga mängides päris sadat protsenti. Treener Monika soovitusel panime Bryanale pika rihma ja ei lasknud teda kohe lelu ja figurandi juurde, vaid lasime tal mõned sekundid oma tahet demonstreerida. See mõjus tema sisemisele möllajale vabastavalt ja kui tal avanes võimalus figurandini minna, tegi ta seda kiirelt ning järgnenud mäng kulges energiliselt.

Meie trennis on toredad koerad. Teiste hulgas on seal Suvekoeruse vorstipüüdmisvõistlusel publikut hullutand jack russell Remus ning meie eriline lemmik, tõeliselt kuldse iseloomu ja kihvti välimusega nooruke austraalia lambakoer Ryder, kes on Peak River kenneli tõusev täht.


Sinnu oma päästevarustusega:

Talveuni

Ühel õhtul sattusime peale sellele, kuidas Sinnu ja Brunni sõbralikult koos tukkusid nii, et üks oli teisele kasukaks. Hakkasime suure innuga klõpsima ja piigad ärkasid muidugi üles, aga õnneks ei viitsinud end eriti liigutada ja saimegi meile avanenud pildi talletada:

Bryana päästis

Tubli Bryana ei raisanud tundigi ja hakkas kohe pärast pääste katsetel käimist inimeste ja nende masinate heaolu eest seisma. Nimelt juhtus nii...

Läksime pärast pääste katseid poest läbi. Mina jäin koertega autosse ja kuulasin raadiot. Miskipärast hakkas Bryana niutsuma. Vaatasin tema poole, et näha, kas tal on midagi halvasti ja tõepoolest - meil kõigil oli midagi halvasti. Nimelt oli auto liikuma hakanud ja vajus sujuvalt taha ühe suure maasturi suunas. Krahmasin ruttu käsipidurist ja tõmbasin selle üles. Auto jäi seisma ja suurt õnnetust ei juhtunud.

Võibolla niutsus Bryana mingi muu asja tõttu, aga ma mõtlen ikka, et küllap ta andis märku, et asi pole õige. Harilikult ta niisama asja eest teist taga autos ei häälitse, ükskõik, mis pidi Priit manööverdab. Seekorda aga väljendas end nõudlikult võrdlemisi vaevumärgatava kulgemise peale. Tubli koer, tubli koer.

Pääste katsed

Käisime pühapäeval katsetel selgitamaks välja, kas meie piigadel on potentsiaali saada päästekoerteks. Ehkki õues oli sügav miinus, olid kogenud figurandid reipas meeleolus ja meie päev kujunes lõbusaks ning põnevaks.

Kõigepealt kontrolliti koerte suhtumist inimestesse - koerad pidid läbi rühma jalutama, kus oli ka üks lärmakas inimene ning ühe võõraga mängu üles võtma. Seejärel lasksime koertel läbi nuuskida ühe vana korteri, kuhu oli peidetud konserv. Samas majas peitsid koerajuhid end keldrisse ja koerte ülesandeks jäi peremees leida. Lisaks pidid koerad suutma minna üle pooliku kaldtee aknast esimese korruse tuppa, jalutama seal olevatel kivihunnikutel ja hüppama üle aukude, ronima läbi põrandaaluse tunneli ja mitte ehmuma mürast, mida ootamatult tekitati. Lisaks tehti ka paugukatse.

Nii Bryanal kui Sinnul läks hästi ja nad mõlemad hakkavad käima pääste treeningutes. Bryana kohta kirjutas treener Monika, et ta on piiga tubliduse üle positiivselt üllatunud - Bryana olevat energiline, mänguhimuline ja julge. Samuti kiitis Monika Bryana ninakasutamisoskust. See on meile suur üllatus, kuna kahetsusväärselt pole me veel kunagi temaga jälge ega muid nina trenne teinud. Eks siis nüüd alustame.

Sinnu kohta kontsateeris Monika, et võõraid inimesi ta ei karda, küll aga peaks teda enam harjutama pimedate ja lärmakate kohtadega. Seda kõike peaks saama hästi teha toiduga. Paraku unustas Priit maiuse katsete ajaks autosse, nii et pubekas Sinnu pidi kogu katsumuse läbi tegema heast tahtest. Edaspidi saab ta ikka aeg-ajalt preemiat ka. :)

Ootame päästetrenni suure huviga, kuna katsetelt saime mõnusa energialaengu. Ootan väga ka aega, mil saaksin ise figurant olla ja erinevate koertega suhelda.

Tartu näitus

9. jaanuaril osalesime rahvuslikul koertenäitusel Tartus ja meil läks kenasti. Bryana saavutas ainukese osalejana hindega "väga hea" esimese koha šveitsi lambakoerte arvestuses. :) Serti me seekord kahjuks ei saanud. Kirjelduslehel olnust saime teada, et Bryana oli kohtuniku arvates liiga kõhn ja vähese lihasmassiga. Eks haigusest taastumine võtab aega ja Bryana on tegelikult tõesti ikka veel päris kebla.

Ringis oli Bryana väga tubli. Seisis laua ees pikalt säbelemata, oli keskendunud ja kulges kenasti. Jooksu ajal oleksin tahtnud ta pisut rohkem üles kruttida, aga ei jõudnud, kuna kohtunik andis selleks väga vähe aega - me vist ei saanud ühtegi täisringi joosta.

Sinnul oli corgide arvestuses kõva konkurents, aga tal läks siiski tublisti. Hindega "suurepärane" sai piiga emaste juunioride arvestuses teise koha ja tõu parima emase valimisel kolmanda koha edestades seega ka tšempionklassis osalejaid ning oligi kõrgeima koha pälvinud emane Eesti corgi.

Ringis oli Sinnu kõnnak väga kepsakas ja hea, nagu ikka, aga seismisega oli pisut probleeme - ta pakkus nimelt ka muid variante. Eks Priit valmistub järgmiseks näituseks põhjalikumalt.

Üldiselt olid meie piigad jälle väga tublid ja meie tulemustega rahul. Tore oli üle pika aja näha pisikest Berta-plikat Asterslandi hiljutiseimast pesakonnast. Ta on väga vahvaks, mänguhimuliseks ja kauniks kutsikaks sirgunud.

Küll on palju lund

Seekordsed pühad on olnud erakordselt kaunid ja lumerohked. Seega on ka Bryana ja Sinnu jõuluajal palju rõõmu tunda saanud - nad on mõlemad nimelt tõelised lumearmastajad.