Kui väike Nora oma ema ja isaga meil külas käis, näitas Sinnu üles valmisolekut iga hetk lapsega koos veeta. Alguses oli tema rõõm külalise üle muidugi ülevoolav ja ta üritas pidevalt Nora kõrvale selili heita, et tirts teda paitada saaks.
Hiljem aga muutus Sinnu vägagi viisakaks ja lasi Noral oma emaga rahulikult liivas mängida samal ajal kui preili paps trumme puhastas.
Brunni üritas ka Noraga sõbruneda, aga kuna ta ei taju oma sabaliputuse jõudu ega näolimpsimise tugevust, hoidsime oma valget elevanti pallimänguga lapsest pisut eemal. Tähtsast külalisest sai aga siiski rõõmu tunda ka tema, kuna Nora soovis pärast liivaga mängimist hoopis palliviskes kätt harjutada...
Minul kui Nora tädil on kavas teda koeramaailmaga kontaktis hoida. Nii ongi, et kui kuskil mõnda tuvastatava tõuga koera näeme, jagan tibuga oma tarkust. Sellega pole vist kunagi liiga vara alustada. Noral on praegu küll vanust alles aasta kopikatega, aga üht-teist jagab temagi. Näiteks kohtusime Mustamäel kahe Shetlandi lambakoeraga ja imetlesime neid põhjalikult. Vanemlike üksuste juurde tagasi jõudes hõikas Nora juba kaugelt:"Emme! Issi! Kas oli lammas või kas oli koel?" Selline probleemiasetus tekitas mõningast segadust, mistõttu Nora vastas ise:"Šetladi lambakoel." Vot nii.
Lapsed ja koerad sobivad enamasti suurepäraselt kokku,kui keegi vaid vaevub neile üksteise "keelt" ja kombeid natuke tutvustama.Roosi on meil ka täielik laste-fänn.Kahjuks pole meil eriti palju saadaval lapsi,kellega mürada ja võõraste laste emmed ei tarvitse sellest just vaimustuda.Nii et jalutuskäikudel ohjeldan Roosi vaimustust ja mõtlen,et varsti kaob see igaveseks.Alfa jumaldas ka kunagi lapsi jäägitult.Kui aga kogu aeg keelati,siis üks hetk saabus see aeg,kus ta kaotas täielikult huvi nende vastu ja praegu on küll äärmiselt sõbralik,aga hoiab võimalusel distantsi.
ReplyDelete