Tuesday, December 29, 2009

Valgete lambakoerte jõulupidu


Foto:Mihkel Rikas

Tubli Liia korraldamisel sai teoks järjekordne tore valgete kogunemine - jõulupidu/jalutuskäik/sussutamine metsas. Pikalt tubast elu elanud Bryana ja Sinnu lustisid mitme eest. Sinnu jaksas suurematega kenasti sammu pidada ja näis melu nautivat. Grillimise ajal pidasime siiski vajalikuks talle lumest puhkust anda ja pistsime ta Priidu seljakotti, mis selleks puhuks mitte Priidu seljal, vaid hoopis kõhul asetses. Sinnu pea ja esikäpad olid kotist väljas ja selline poolseisev asend meeldis talle väga. Ta istus vaguralt nagu chihuahua, et pärast taas reipalt paksu lund trotsides ringi hüpelda. Suurte koerte tähelepanuavaldused talle hirmu ei tekitanud, ent siiski oli näha, et ehkki mets oli suur ja lai ning põnevaid koeri täis, hoidsid meie tüdrukud siiski võrdlemisi teineteise lähedusse.

Bryana tuli jalutuskäigu ajal rihmaklõbistamise peale ilusasti ka väga kaugelt juurde ja panin teda harjutamise mõttes korduvalt kinni ning lasin jälle lahti. Jäime piigade käitumisega üldiselt väga rahule. Nad olid sõbralikud, seltsivad ja head kaaslased nii inimeste kui oma liigikaaslaste jaoks.


foto:Mihkel Rikas

Külalised

Meie koerapreilidele tulid külla koerapoisid Bruno ja Benno. Nii õues kui toas jätkus seltskonnal tegemist küllaga. Isegi Lible sai oma osa. Sinnu oli noormeeste suhtes eriti malbe ja viskus pidevalt nende ette maha, Bryana aga oli väga aktiivses mängutujus. Bruno ja Benno on väga toredad ja viisakad ja mis kõige parem - kerged.





Sunday, December 27, 2009

Uuemaid uudiseid

Bryana ja Sinnu on nüüd juba täitsa terved ja rõõmustavad meid endise energiaga. Ka haigena olid nad tegelikult väga tublid. Bryana oli lihtsalt suurepärane rohusööja - ta pidi iga päev manustama kaheksa tabletti ja lisaks veel Prokolini pastat. Selle koguse sissesöötmine tõrksale loomale oleks paras katsumus. Meie rõõmuks jätkas Bryana oma tublit tabletisööja karjääri, mis ussirohuga alguse sai ja nämmis innukalt sisse kõik, mida pakkusime.

Ka Sinnu oli täitsa tubli - parema maitsega rohud läksid ka temale pisukese nuuskimise järel sisse, kehvemate asjade puhul aga pidime ise rohkem initsiatiivi üles näitama. Mõlema koera kiituseks tuleb öelda ka seda, et ehkki kõht oli neil väga korrast ära, suutsid mõlemad meile piisava varu ja selgusega teada anda, kui õueminek vajalikuks osutus. Isegi öösel pääsesime õnnetusteta. Seevastu oksendamised toimusid enamasti tubastes tingimustes ja Bryana tegi edusamme oma maosisu kaussi sihtimisel.

Siin pildil on nad mõlemad küll hirmus väsinud, aga see pole mitte haiguse, vaid hoopis tervise tõttu - käisime metsas rassimas.

Thursday, December 10, 2009

Elu nagu laatsaretis



Meie kodu on tabanud haigus. Teisipäeva õhtul algas Bryanal suuremat sorti kõhuhäda - õhtu ja öö möödus oksendades, järgmine päev aga kõhulahtisuse tähe all. Asi oli nii hull, et helistasime loomade kiirabisse. Õnneks tal palavikku ei tekkinud ning röntgenipilt ka mingit võõrkeha soolestikus ei tuvastanud. Hirmus on see kõik aga siiski.

Maomahlade väljutamine oli Bryana jaoks äärmiselt valus ja ta suisa röökis oksendamise ajal. Viimased paar päeva oli ta justkui teine koer - rõõmsast, energilisest ja emotsionaalsest loomast oli saanud vaikne vari. Ta ei liikunud eriti ringi ega tegutsenud, vaid seisis, istus või lamas seal kus juhtus, ega liigutanud end eriti. Kõrvad olid tal pidevalt ludus. Kogu selle jamaga on Bryana ka hirmsasti kaalus alal võtnud ja meenutab mulle olekult hurta.

Tundub aga, et arsti tehtud süstid ning kaks erinevat tabletikuuri koos soolestikupastaga on hästi mõjunud. Meid nähes liputab piiga juba saba ja kui lamamise ajal meid lähenemas näeb, keerab vilunult kõhu lae poole: "Paita, paita!" Tänasest alates võime talle ka taas süüa anda - esialgu koosneb tema menüü kanast ja riisist. Kuna maitsestamata keedukana on Bryana vana lemmik, siis ta oli nõus isegi pisut toitu manustama. Loodetavasti läheb tema olek peagi veel tugevamaks ning saame jälle tema rõõmsat koeraloomust tunda.

Ei tea küll, miks Bryanat selline nuhtlus on tabanud, aga ma kahtlustan, et keegi on meie õue oma biojäätmete ladestamispaigana pruukinud. Võibolla tekkis mõnel kodanikul tunne, et milleks oma pahaksläinud verivorstid ära visata, kui on selline tore valge koer, kellele neid viia... Kui see tõesti nii oli, siis on muidugi äärmiselt kurb. Kurb on ka see, et too inimene ei saa arvatavasti kunagi teada, kui palju kannatusi ta koerale ja meile valmistas.

Rääkides meie kannatustest ei saa kuidagi jätta mainimata, et alates eilsest olen ka ma ise täiesti haige. Ütleksin isegi, et haige nagu koer. Palavik, valud rinnus, neerudes, lihastes ja liigestes tabasid mind nagu välk selgest taevast.

Ja nagu sellest veel ei piisaks, hakkas täna Sinnul ühest silmast mingit eritist tulema. Varem pole tal kunagi silmaprobleeme olnud, nii et arst kahtlustab pigem ärritust kui haigust. Igatahes saime juhised koduseks raviks ja kui olukord homsest ei parane, viime ta kliinikusse.

Praegu hoian pöialt, et Lible tervis ikka vastu peaks, ehkki mul on selles osas omad kahtlused - nimelt aevastas ta täna viis korda järjest.

Elu nagu laatsaretis, tõesti-tõesti.

Sunday, December 6, 2009

Jõulushow

Sinnu ja Priit osalesid laupäeval Eesti Kennelliidu kõigi tõugude kutsikate ja veteranide jõulushowl. Kataloogi kohaselt võib julgelt väita, et sel aastal oligi arvukaimalt esindatud koeratõug justnimelt corgi pembroke.



Sinnu sünnikennelil oli suur telk ning palju igasugust maitsvat kraami. Saime Asterslandilt kingituseks armsa corgi-kutsikate suureformaadilise kalendri. Kahjuks me peole jääda ei jõudnud - kohe pärast Sinnu ringitöö lõppu pidime lahkuma, kuna olin juba Valge Gospeli proovi vaat et hiljaks jäänud.

Sinnul ja Priidul läks hästi. Minule tundub küll, et näitusekoolitus on neile palju andnud. Sinnu on ringis hästi kontaktne ja innukas. Muidugi ka pisut kärsitu, aga küll stoilisus tuleb ajaga. Sinnu sai kõrgeima hinde ja kiitva kirjelduse ning pälvis teise koha emaste kutsikate klassis. Esikoht läks seekord Sinnu toredale õele nimega Astersland The Last Spicy Female.