TAKO kutsikakoolis

Eile alustas Bryana kooliteed Tarkade Koerte klubi kutsikakoolis. Õpetaja Marge asjatundliku juhendamise all said kokku erinevatest tõugudest koerahakatised. Hästi tore oli neid kõiki üksteisega tutvumas jälgida. Bryana kõige väiksem ei olnud - seal oli kaks Jack Russelli terjerit. Teistest kõvasti noorem aga oli ta aga küll. Võibolla seetõttu tunnetas ta ise, et tema sotsiaalne staatus on madal ning ei julgenud väga teistega mängida.

Nuusutama oli ta meister, tõtt vahtima ka. Kui asi aga jooksmiseks läks, muutus see Bryana jaoks tagaajamiseks - saba jalge vahel üritas ta teisi maha raputada. Kui see õnnestus, läks ta vaikselt uuesti kutsubande sekka ja asi algas otsast peale.

Tegime Priiduga nii, et tema oli üldisest melust eemal, et Bryanal oleks turvaline väljapääs ja mina olin kõige tsentrumis, et koerake seltsielu keskpunkti üldse tulla julgeks. Kõigest hoolimata oli Bryana ikkagi tubli. Mulle meeldis see, et ta ei muutunud üldse agressiivseks, vaid oli oma kartlikkuses pigem alalhoidlik. Huvi teiste koerte vastu on tal täiesti olemas ja küllap see saab tema nooruslikust arglikkusest peagi võitu.

Hämmastavalt tubli oli Bryana aga tunni õppimise osas, kus kõik kodus harjutatud asjad ka koos segajatega ilusasti välja tulid. Ta oli kannatlik ja maiusele orienteeritud ning igati viks õpilane. Igale elemendile - istumine, lamamine, siia-käsklus ja silmside hoidmine - pühendati mitu minutit, et ka energilisemate koerte omanikud asja vähemalt nuusutada saaksid. Meie oma tubli Bryanaga hakkasime pikapeale kartma, et meil saavad enne tunni lõppu maiused otsa - te tegi lihtsalt kõik kogu aeg õigesti. :)

Treener avaldas pärast tunni lõppu imestust, et ta meil nii küps ja keskendumisvõimeline on ja ütles naljaga pooleks, et tahab teda endale võistluskoeraks. Ta hoiatas meid ka, et see ilus aeg võib peagi otsa saada ning soovitas meil end juba ette valmistada puberteediprobleemideks.

Seekordne tund aga andis nii mulle kui Priidule äärmiselt suure positiivse laengu. Kui Bryana veel natukene aega hea laps oleks, saaksime rasked ajad kaunite mälestuste toel üle elada. :)

Kui autosse jõudsime ja koduteele asusime, jäi Bryana kohe magama. Ta oli kõigest toimunust äärmiselt väsinud - vaatas mulle otsa ja silmad lihtsalt vajusid kinni. Koju jõudes toimetas oma hädad muru peal ära, seejärel läks kohe ukse juurde ning kinkis meile pilgu, millest lugesime välja vaid üht: "Uni. Oma vaibale. Kohe." :)

Koerasõna

Hakkasime Priiduga omandatud koeratarkust sõnadesse panema ja erinevaid koeraelu deviise inimeste omadega mugandama. Selle kuu ametlikuks koerasõnaks kuulutasime järgmise lausungi „Nuuskimine on pool võitu".

Suure koera nägu ja tegu

Bryana on hirmus raskeks läinud, aga ülekaaluline ta küll välja ei näe – pigem kiitsakas. Ma ei oska öelda, kui palju ta kaalub, aga Priidu õetütar, kes ametlikult umbes 16 kilogrammi kaaluma peaks, on Bryanaga võrreldes tõeline udusulg. Mina enam Bryanat tõsta ei julgegi – viimasel ajal sain sellest alati kõhuvalu. Bryanal on nüüd ka väga palju uusi ja tugevaid valgeid hambaid suhu kasvanud ja tema karv on ka täiskasvanulikumaks muutunud.

Bryana ja Lible on endiselt teineteisest väga huvitatud. Siis, kui meie tööl oleme, saab Bryana õues vabalt ringi joosta, Liblel on aga samad õigused toas. Õhtuti on nad mõlemad mõnusalt rahulikud ja suhtlevad läbi Lible puuri võre päris mõnusasti. Bryana üritab mõningase eduga Liblet lakkuda ja võib pikka aega järjest tema puuri juures pikutada üksisilmi jänesele otsa vaadates ja hiljem sealsamas magama jääda. Lible on äärmiselt armuline ja laseb sellel kõigel rahulikult sündida.



Bryanast kasvab väikestviisi haritlane. Kui ühel päeval koju tulime, avastasime, et ta on – küll hammastega, aga siiski – terve minu ajakirja läbi lugenud. Ja mina veel arvasin, et täiskasvanute žurnalistika talle väga palju ei paku, aga võta käpast. Müstilistel asjaoludel oli ta kuidagi minu ajakirja ära smugeldanud ja absoluutselt kogu õue sellega ära kaunistanud! Suuremaid ja väiksemaid tükke leidus iga puu ja põõsa all, maja ees, taga ja külgedel, aia ääres, liivahunnikus, peenarde peal ja lõkkeplatsil. Tema energilisest olekust järeldasime, et „lugemine" oli olnud väga meeliköitev ning rahuldustpakkuv tegevus. Õnneks ta vist eriti palju alla neelanud polnud – kokkukorjatud paberi hunnik oli väga suur, ka tema väljaheidetest me tagantjärele tsitaate leidnud pole.

Mulle hirmsasti meeldib, kuidas Bryana otsa vaadata armastab. Ta tuleb, istub ja vaatab, vaatab, vaatab oma pruunide silmadega otse silma ja armastab kontakti. See teeb südame soojaks.

Bryana on nüüd üle õue koer

Eelmisel nädalavahetusel tegime Bryana territooriumi viimase suurendamise - nüüd on tal vaba voli joosta kogu meie krundil. Öid ta küll õues veetma ei hakka, aga kuut on nüüd sellegipoolest täitsa olemas ja tundub, et Bryanal pole seal olemise vastu midagi. Samas ei näita ta oma majakese suhtes ka erilist entusiasmi üles.



Hästi naljakas asi juhtus meil siis, kui Bryanale esimest korda ussirohtu sisse söötsime - nimelt kulges kogu ettevõtmine ootamatult valutult. Läksin õhtul tukastava Bryana juurde. Kükitasin toa vastasnurka ja ütlesin argisel toonil:"Bryana, tule söö see rohi ära." Selle peale tõusis tema - krapsti - püsti, tippis minu juurde, nilpsas tableti mu näppude vahelt ja jäi justkui lisa oodates minu ette istuma. Andsime igaks juhuks talle peost krõbuskeid peale, et tablett ikka maos püsiks, ja läbi see protseduur oligi! :)

Suur uudis on ka see, et Bryanal on juba kaks alumist kikukest ära tulnud ja haigutades laiutab nende asemel armas tühjus.



Meie uueks suurprojektiks on aga hüppamiskombe kaotamine. Bryana on küll väga tubli olnud, ent aeg-ajalt ei saa ta endast võitu ja väljendab oma rõõmu kutsikale kohaselt. Minu ja Priiduga pole seda ammu juhtunud, külaliste puhul aga küll. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, aga tundub, et peame ise rohkem ettearvamatusi ette arvama ja igasugust hüppamist mitte ainult taunima, vaid ka ennetama.

Küll elu Bryanaga on tore!

Bryana on ikka väga tubli olnud. Meile endile tundub, et ta kasvab väga kiiresti. Tema nägu on muutunud palju „täiskasvanulikumaks" ning jalad ja saba pikemaks. Ka näib ta olevat iseseisvam. Magame nüüd juba pikemat aega ülemisel korrusel oma magamistoas, tema on aga rahulikult esikus oma asemel. Kui me kell 4.00 ja 7.30 temaga õues käime, möödub öö ilma „õnnetuste" ja nututa.

Rihma otsas käimises on ta saanud väga tubliks. Võibolla on asi ka selles, et tema east tulenevalt tundume meie Priiduga talle hästi põnevad tegelased. Oleme teda korduvalt ka ilma rihmata käia usaldanud – näiteks rannas ja Priidu vanemate aias, mida igast küljest tara ei piira. Juhul kui ta meid „unustab" aitab see, kui temast eemaldume – kohe tärkab taas huvi – kuhu ülejäänud kari küll läheb?

Lamamise-käsklusega saame praktilisel tasandil küll hakkama, vaid häälkäskluse peale ta seda aga ei tee. Tore on aga, et käskluse „koht" omandas ta peaaegu lennult. Bryana vaieldamatu lemmik on käpa andmine. Selle oskuse peale komistasime suht juhuslikult – nimelt tundus, et mingi lubatud käpatõstmine aitaks kanaliseerida tema kutsikalikku tungi rõõmsatel hetkedel kõrgustesse püüeldes „madallendu" teha. Ja tundub, et nii ongi.

Negatiivse külje pealt võib välja tuua, et meie jänes Lible tekitab talle liiga suurt erutust. Nende esimene tutvus leidis aset siis, kui Bryana oli väga unine ja Lible erk. Siis mingeid probleeme polnud. Bryana oli minu ja Lible Priidu süles. Kui aga Bryana on pisut ärksamas meeleolus, näib nende kokkulubamine ohtlik. Oleme rihmaga jalutades Lible aediku juures käinud. Jänku on alati väga uudishimulik ja tuleb piirde juurde, et Bryanaga ninad kokku panna. Bryana aga püüab Liblet läbi puuri naksata või piirdest üle hüpata. Ma ei saa täpselt aru, kas ta näeb Liblet mängukaaslase või mänguasjana. Igatahes on see ohtlik. Ühestki koeraraamatust oma tohutus virnas ma ammendavat ega konstruktiivset lahendust sellele probleemile leidnud ei ole.

Teine asi, mis varem raskusi tekitas, aga on nüüd vist lahenenud, oli see, et Bryanat ärritas muusika. Ükskõik missugune žanr, rahulik või energiline, instrumentaal või vokaal pani meie kutsa klähvima ja niutsuma. Kui me muusikat sellest hoolimata edasi kuulasime, otsis kutsa ruumist väljapääsu. Harjutasime teda muusikaga nii, et kui ta autosõidu ajal uinakut tegime, pani Priit vaikselt raadio tööle. Tundub, et see aitas ja nüüd ta muusikat ega arvutist tulevaid filme ei karda.

Tore on näha, kuidas Bryana samm-sammult kutsikast koeraks muutub ja oma „koera-asju" ajama hakkab. Näiteks küsis ta ühel öösel välja, et matta maha üks jupp nahksest närimiskondist, mille mu isa talle toonud oli. Hiljuti aga avastas ta oma saba tagaajamise kunsti. Õnneks ta kummagi koerusega liialdanud pole, seega ei kavatse me neid tegevusi hetkel ohumärkidena vaadelda.

Järgmisel nädalal peaksime kätte saama tema kuudi ja on taas uus asi, millega teda harjutada.

Bryana kasvab, areneb ja õpib

Bryanal on nüüd mõlemad kõrvad ilusasti püsti ja märkasime, et tal hakkab ka lambakoera siluett välja arenema.



Ta on äärmiselt võluv koerake ja on „käivitanud nunnumeetri" kõikidel inimesed, kellega ta siiamaani tutvust on teinud. Väga valutult kulges Bryanal ka sisse-elamine meie remondi-režiimi. Laupäeval tegelesime näiteks sellega, et loopisime ehitusjäätmeid veoautosse – üpris lärmakas tegevus. Alguses jälgis Bryana olukorda pingsalt. Meie Priiduga tegime muidugi näo, et see, mida teeme, on normaalseim asi maailmas. Kutsa rahunes peagi ja hakkas oma mänguasju rapsima ning lasi varsti silma looja.



Nagu ühes raamatus soovitati, suurendame Bryana territooriumi järk-järgult. Pühapäeval tegi Priit tema aediku mitu korda suuremaks ja Bryana muutus kohe tunduvalt vallatumaks. Varem olime kümnest meetrist suuremaid distantse läbinud vaid rihma otsas, nüüd aga sai ta oma isikliku kopli, kus tegutsemisvabadus ka ilma rihmata suurem ja näib, et ka innustavam. Tegime väljas tööd ja jälgisime rõõmuga kui elav meie kutsikas on – ta tegi täitsa oma lõbuks mängu põgenemisi ja haake ning isegi kaevas pisut. Bryanal on igatahes ka iseendaga väga huvitav mängida.

Rihma otsas jalutab Bryana väga tublilt. Aeg-ajalt eksib ta küll minu valele küljele, vahel läheb ka rihm pingule, aga üldmulje on siiski väga positiivne. Lamamiskäskluse õppimise mõttekus pole temani päris hästi veel jõudnud, aga jätkame usinasti õpinguid. Bryana näib seda tõsiselt nautivat. Juhindume kasvatustöös eelkõige Jan Fenneli ja Karen Pryori meetoditest ja premeerime teda alati kas temaga ise mängides või üht talle eriti meeldivat ja elevust tekitavat piiksupalli loovutades. Oleme fokusseeritud sellele, et vältida igasuguseid potentsiaalseid pahanduse olukordi ning jätame tema haardeulatusse vaid närimiseks sobivaid esemeid, nii et pahandust meie piiga veel teinud polegi.



Oleme käinud minu ja Priidu vanemate juures ka kutsaga koos külas. Ta on käitunud rahulikult ja leebelt. Ootamatult sattusime ühel päeval ka laste piiramisrõngasse – kõik tulid ligi ja hakkasid kohe teda paitama. Bryana oli minu süles ja suhtus asjasse stoilise rahuga. Samas ei saa öelda, et tal kaitseinstinktid puuduksid – sel samal lastega kohtumise õhtul tõttas ühe lapse vanaema kiirel sammul meie poole ning hüüdis oma lapselapsele, et too peaks kindlasti kampsuni selga panema. Bryana reageeris proua tulekule haugatustega, justkui annaks märku lähenevast ohust.

Iga päev oleme teinud ka autosõitu - kasvõi väikese tiiru ümber oma rajooni - ja viimastel kordadel polegi oksendamist enam ette tulnud.

Kuidas meie koeraelu algas...

Kui autosõitu alustasime, oli Bryana üpris rahutu ja vahetas pidevalt asendit ning paika. Peagi avastas ta, et kõrge istuv poos on hea, sest niimoodi saab aknast välja vaadata. Aeg-ajalt aga heitis ta mu sülle või kõrvale istme peale pikali ja hoidis ühte pehmemapoolset närimislelu, mille talle kaasa olime võtnud.

Ülemiste City juures hakkas kutsul aga halb ning ta oksendas järjest minu korda. Minu süles olnud teki peale väljutas ta rohkem või vähem seedimata toitu nii palju, et ma ei suutnud uskuda, et see kõik tema kõhtu ära mahtunud oli. Priit peatas auto ja ootasime pisut, kuni Bryanal veidi kobedam olek tagasi tuli, pakkisime teki kokku ja jätkasime sõitu. Nüüd oli kutsu väljavaatamisest ja oksendamisest nii väsinud, et jäi magama. Ta magas kogu tee koju – nelikümmend kilomeetrit – ega ärganud ka siis, kui juba maja ette parkisime ja asju autost välja tõstma hakkasime.

Enne Bryanale tema toa tutvustamist veetsime aega õues, kuna näis loogiline oodata „asjalkäimist" ja mõtlesime, et oleks hästi tore, kui saaks teda kohe selle eest kõvasti kiita. Mängisime ja lasime tal ringi nuuskida tükk aega. Pärast söömist tuli talle peale kange mänguhoog, hädalkäimiseni meie seltsiv ja lõbus kaasalane õhtul ei jõudnudki.

Nagu planeeritud, veetsime öö temaga samas toas. Ka siis oli Bryana väga-väga tubli! Ta ei nutnud ega haukunud üldse! Magas kord siin, kord seal nurgas, jõi vett ja ringutas häälekalt. Paar korda tuli ka meie juurde tähelepanu saama.

Priit pidi tõusma kell viis, kuna ta läks tööreisile, mistõttu ka Bryana päev algas varakult. Esimese pissi tegigi ta alles siis. Andsime talle süüa ja mängisime pisut õues. Ja magasime. Seekord läksin juba tema kambrist välja – panin oma aseme elutuppa, teispoole võrepiiret. Ka tema tuli piirde juurde magama. Pärast käisime õues mängimas ning ta sai hakkama oma esimese kakaga.

Teise päeva öösel ärkasin umbes kella kuue ajal selle peale, et piiga niutsus ja kraapis välisust. Tõusin kähku ning läksime õue ja selgus, et oli ka põhjust. Ta on ikka nii tubli koer. Oleme alustanud ka treeningutega. „Siia!" ja „Istu!" on juba täitsa arvestataval tasemel omandatud ja oma nime kuuldes vaatab ta ka mulle kohe otsa. Talle meeldib väga üks mänguasjadest, mille talle soetasime – see on mõnest kohast pehme, mõnest kohast kõva riidest kann, millel on ka kaks piiksukohta olemas. Viimaste „aktiveerimine" on tema jaoks pisut keeruline, mistõttu piiksutan neid preemiaks ise siis kui temaga mängin.



Asjaolude sunnil on ta pidanud tutvuma juba kaheksa võõraga. Erilist kartlikkust ta üles näidanud pole, pigem hillitsetud uudishimu ja veidike nuuskimist plus paar haugatust.

Esimesed päevad uues kodus on Bryanal möödunud mängides, magades ja õppides. Oma noore ea kohta näib ta äärmiselt arukas ja kontaktialdis. See on küll ainult tubli kasvataja Liia teene. Aitäh!