Tuesday, December 29, 2009

Valgete lambakoerte jõulupidu


Foto:Mihkel Rikas

Tubli Liia korraldamisel sai teoks järjekordne tore valgete kogunemine - jõulupidu/jalutuskäik/sussutamine metsas. Pikalt tubast elu elanud Bryana ja Sinnu lustisid mitme eest. Sinnu jaksas suurematega kenasti sammu pidada ja näis melu nautivat. Grillimise ajal pidasime siiski vajalikuks talle lumest puhkust anda ja pistsime ta Priidu seljakotti, mis selleks puhuks mitte Priidu seljal, vaid hoopis kõhul asetses. Sinnu pea ja esikäpad olid kotist väljas ja selline poolseisev asend meeldis talle väga. Ta istus vaguralt nagu chihuahua, et pärast taas reipalt paksu lund trotsides ringi hüpelda. Suurte koerte tähelepanuavaldused talle hirmu ei tekitanud, ent siiski oli näha, et ehkki mets oli suur ja lai ning põnevaid koeri täis, hoidsid meie tüdrukud siiski võrdlemisi teineteise lähedusse.

Bryana tuli jalutuskäigu ajal rihmaklõbistamise peale ilusasti ka väga kaugelt juurde ja panin teda harjutamise mõttes korduvalt kinni ning lasin jälle lahti. Jäime piigade käitumisega üldiselt väga rahule. Nad olid sõbralikud, seltsivad ja head kaaslased nii inimeste kui oma liigikaaslaste jaoks.


foto:Mihkel Rikas

Külalised

Meie koerapreilidele tulid külla koerapoisid Bruno ja Benno. Nii õues kui toas jätkus seltskonnal tegemist küllaga. Isegi Lible sai oma osa. Sinnu oli noormeeste suhtes eriti malbe ja viskus pidevalt nende ette maha, Bryana aga oli väga aktiivses mängutujus. Bruno ja Benno on väga toredad ja viisakad ja mis kõige parem - kerged.





Sunday, December 27, 2009

Uuemaid uudiseid

Bryana ja Sinnu on nüüd juba täitsa terved ja rõõmustavad meid endise energiaga. Ka haigena olid nad tegelikult väga tublid. Bryana oli lihtsalt suurepärane rohusööja - ta pidi iga päev manustama kaheksa tabletti ja lisaks veel Prokolini pastat. Selle koguse sissesöötmine tõrksale loomale oleks paras katsumus. Meie rõõmuks jätkas Bryana oma tublit tabletisööja karjääri, mis ussirohuga alguse sai ja nämmis innukalt sisse kõik, mida pakkusime.

Ka Sinnu oli täitsa tubli - parema maitsega rohud läksid ka temale pisukese nuuskimise järel sisse, kehvemate asjade puhul aga pidime ise rohkem initsiatiivi üles näitama. Mõlema koera kiituseks tuleb öelda ka seda, et ehkki kõht oli neil väga korrast ära, suutsid mõlemad meile piisava varu ja selgusega teada anda, kui õueminek vajalikuks osutus. Isegi öösel pääsesime õnnetusteta. Seevastu oksendamised toimusid enamasti tubastes tingimustes ja Bryana tegi edusamme oma maosisu kaussi sihtimisel.

Siin pildil on nad mõlemad küll hirmus väsinud, aga see pole mitte haiguse, vaid hoopis tervise tõttu - käisime metsas rassimas.

Thursday, December 10, 2009

Elu nagu laatsaretis



Meie kodu on tabanud haigus. Teisipäeva õhtul algas Bryanal suuremat sorti kõhuhäda - õhtu ja öö möödus oksendades, järgmine päev aga kõhulahtisuse tähe all. Asi oli nii hull, et helistasime loomade kiirabisse. Õnneks tal palavikku ei tekkinud ning röntgenipilt ka mingit võõrkeha soolestikus ei tuvastanud. Hirmus on see kõik aga siiski.

Maomahlade väljutamine oli Bryana jaoks äärmiselt valus ja ta suisa röökis oksendamise ajal. Viimased paar päeva oli ta justkui teine koer - rõõmsast, energilisest ja emotsionaalsest loomast oli saanud vaikne vari. Ta ei liikunud eriti ringi ega tegutsenud, vaid seisis, istus või lamas seal kus juhtus, ega liigutanud end eriti. Kõrvad olid tal pidevalt ludus. Kogu selle jamaga on Bryana ka hirmsasti kaalus alal võtnud ja meenutab mulle olekult hurta.

Tundub aga, et arsti tehtud süstid ning kaks erinevat tabletikuuri koos soolestikupastaga on hästi mõjunud. Meid nähes liputab piiga juba saba ja kui lamamise ajal meid lähenemas näeb, keerab vilunult kõhu lae poole: "Paita, paita!" Tänasest alates võime talle ka taas süüa anda - esialgu koosneb tema menüü kanast ja riisist. Kuna maitsestamata keedukana on Bryana vana lemmik, siis ta oli nõus isegi pisut toitu manustama. Loodetavasti läheb tema olek peagi veel tugevamaks ning saame jälle tema rõõmsat koeraloomust tunda.

Ei tea küll, miks Bryanat selline nuhtlus on tabanud, aga ma kahtlustan, et keegi on meie õue oma biojäätmete ladestamispaigana pruukinud. Võibolla tekkis mõnel kodanikul tunne, et milleks oma pahaksläinud verivorstid ära visata, kui on selline tore valge koer, kellele neid viia... Kui see tõesti nii oli, siis on muidugi äärmiselt kurb. Kurb on ka see, et too inimene ei saa arvatavasti kunagi teada, kui palju kannatusi ta koerale ja meile valmistas.

Rääkides meie kannatustest ei saa kuidagi jätta mainimata, et alates eilsest olen ka ma ise täiesti haige. Ütleksin isegi, et haige nagu koer. Palavik, valud rinnus, neerudes, lihastes ja liigestes tabasid mind nagu välk selgest taevast.

Ja nagu sellest veel ei piisaks, hakkas täna Sinnul ühest silmast mingit eritist tulema. Varem pole tal kunagi silmaprobleeme olnud, nii et arst kahtlustab pigem ärritust kui haigust. Igatahes saime juhised koduseks raviks ja kui olukord homsest ei parane, viime ta kliinikusse.

Praegu hoian pöialt, et Lible tervis ikka vastu peaks, ehkki mul on selles osas omad kahtlused - nimelt aevastas ta täna viis korda järjest.

Elu nagu laatsaretis, tõesti-tõesti.

Sunday, December 6, 2009

Jõulushow

Sinnu ja Priit osalesid laupäeval Eesti Kennelliidu kõigi tõugude kutsikate ja veteranide jõulushowl. Kataloogi kohaselt võib julgelt väita, et sel aastal oligi arvukaimalt esindatud koeratõug justnimelt corgi pembroke.



Sinnu sünnikennelil oli suur telk ning palju igasugust maitsvat kraami. Saime Asterslandilt kingituseks armsa corgi-kutsikate suureformaadilise kalendri. Kahjuks me peole jääda ei jõudnud - kohe pärast Sinnu ringitöö lõppu pidime lahkuma, kuna olin juba Valge Gospeli proovi vaat et hiljaks jäänud.

Sinnul ja Priidul läks hästi. Minule tundub küll, et näitusekoolitus on neile palju andnud. Sinnu on ringis hästi kontaktne ja innukas. Muidugi ka pisut kärsitu, aga küll stoilisus tuleb ajaga. Sinnu sai kõrgeima hinde ja kiitva kirjelduse ning pälvis teise koha emaste kutsikate klassis. Esikoht läks seekord Sinnu toredale õele nimega Astersland The Last Spicy Female.

Saturday, November 28, 2009

Näituseturism Sillamäel

Käisime täna piigadega Sillamäe rahvuslikul koertenäitusel. Bryana jaoks oli see viimane kord osaleda juuniorklassis, Sinnu jaoks aga kutsikaklassis, kui Kennelliidu jõulushow välja arvata.

Meil läks väga kenasti. Kõigepealt läks võistlustulle Bryana, kes sai hindeks "suurepärane"! Ta sai ka parima emase juuniori, parima juuniori ja tõu parima emase valimisel teise koha. Esimest korda meie näitusekarjääri jooksul olen enda ja Bryana ringikoostöö üle täitsa rõõmus. Bryana oli seismisel rahulik, jooksmisel innukas ja meie koostöö kulges täna väga mõnusasti. Olime ühel lainel. Nii tore!

Priidul ja Sinnul läks ka ülihästi - Sinnu sai taaskord tõu parimaks kutsikaks ning veel ka eriauhinna ning koha kutsikate Best In Show'l. Seekordne kohtunik proovis iga koeraga ka korraks kontakti saada. Kui ta Sinnule kutsuvalt häälitsedes lähenes, hakkas kutsa energiliselt saba liputama, lasi kõrvad ludusse ja tahtis kohe prouale vastu joosta. Kutsika usaldava loomuse avaldamist on nii armas kõrvalt jälgida. Sinnule näis ringis olek täna eriti kontimööda olevat. Eks saalid olid kitsad ja ülerahvastatud, nagu alati, ringis on ju aga palju rohkem ruumi. Noore corgi jaoks oli see paras koppel, seega viskaski Sinnu ka paar hüppesammu edasi-tagasi kõnni sisse. :)

Siin väike katkend Priidu ja Sinnu ringitööst:



Kuna meie ringid toimusid päris varakult, olime sõitu Sillamäe suunas alustanud ammu enne kukke ja koitu. Pärast šveitslaste ja corgide hindamise lõppu jäi lõppvõistluseni veel umbes kuus tundi aega. Nii oligi, et otsustasime teha väga ketserliku sammu ja kutsikate bestingul osalemisest seekord loobuda. Tundus, et nii meie kui koerte jaoks oleks päeva edasine kulg toredam, kui sõidaksime koju ja teeksime koos ühe mõnusa metsaskäigu.

Koju jõudnuna aga olime meie täitsa läbi väsinud ja koerad kah erilist energiat üles ei näidanud. Vedasime oma näitusetavaari tuppa, riputasime rosetid üles ja valmistasime ühe mõnusa roa. Kui maja köetud ja vatsad täis laetud saime, olid koerad juba magama jäänud. Akna taga hakkas ka vihma tibutama ja ühtäkki polnudki maja taga laiuv mets enam nii kutsuv. Võtsime koertest eeskuju ja pugesime ka põhku. Küll oli see vast magus uinak...

Kui mõnikord varahommikul näitusele startides tikub pähe mõte, et miks meie normaalsete inimeste kombel vaba päeva hommikut põõnamiseks ei kasuta, siis sellise rõõmsa ja kurnava näitusepäeva lõpetuseks saabuv eriti rahu-maa-peal stiilis uni tõrjub tagantjärele kõik kahtlused valitud toimetamisviisi mõttekuse kohta ja annab jõudu jätkata.

Thursday, November 26, 2009

Harjutame agilityt

Sel nädalal oli ema Saima nõus minu ja Brunniga agility tundi kaasa tulema ja meie sooritused üles võtma. Priit nimelt seda teha ei saa, kuna tema õpib samal ajal Sinnuga sõnakuulekust.

Mulle tundus, et videotreening kuluks marjaks ära ja ma ei eksinud. Alles kõrvalseisja pilguga näen oma tuntud ja senini tundmatuid vigu halastamatult selgelt. Samuti näen videost seda, kui tubli ja kiire on minu koer. Pean püüdma talle ikka vääriline meeskonnakaaslane olla. :)

Endine olümpiasprinteri lootus Saima sai meid jälgides hea kõhutäie naerda ja paar korda ka minu peale pahaseks saada. Talle nimelt tundus, et kohati ma mitte ei jookse, vaid rooman mööda maad, jalad imelikult kõveras. Hihi!

Eks ma püüan ennast parandada. Pean tegema võhma ja koordinatsiooni trenni, et rada väledamalt läbida ja nurkades koera mitte liiga suurt ringi tegema juhatada.

Saima tõdes ka seda, kui hirmsasti koertele agility meeldib. Kui soojenduse tegemise või soorituse analüüsimise hetkel inimesed koertega kontakti kaotama juhtuvad, leiavad nood kohe rõõmuga end mingit takistust läbimast. Brunni eriliseks lemmikuks on tunnelid, nagu vist enamikel koertest. Corgi Bruno aga muideks armastab üle kõige hoopis A-d. :)

Igatahes tundub, et Saima sai hamba verele. Ta lubas, et kui temast kunagi koeraomanik saab, hakkab ta kohe kindlasti agilityga tegelema.


Siin aga mõned sooritused, kus meil õnnestus rada õiges järjekorras läbi joosta.









Ja üks niisama harjutus:


Saturday, November 21, 2009

Brunni SK seminar

See nädalavahetus kulges meil sõnakuulekuse tähe all. Reedel pidas õpetaja Sveta koerajuhtidele väga lõbusa, pika ja hariva loengu. Laupäeval läksime praktika kallale: õppisime mängu ja motiveerimist, lihvisime kõrvaletulekut ning tegime tutvust hantliga. Pühapäeval harjutasime kaugjuhtimist, tõket ja püsimist.



Oli väga intensiivne ja põnev! Taaskord tõdesin, et Brunni on väga tubli ja läheb asjadega kiiresti kaasa. Pean ise oma tegevusi rohkem mõtestama ja planeerima, siis toimub ka progress.

Sunday, November 8, 2009

Näritud kont ja närimata kont

Ostsime mõlemale koerale kondi, et nad oma kihvu läikima lüüa saaksid. Ja tulemus oli selline:



Panime puuri niisama keset tuba üles ning - oh üllatust - tulemus oli selline:

Saturday, November 7, 2009

Ilus Bryana

Tubli Bryana osales nädalavahetusel kahel rahvusvahelisel koertenäitusel. Meil läks väga hästi - mõlema võistluse kohtunikud võlus ta ära ning me saime kokkuvõttes kaks juuniorsertifikaati, kaks tõu parima juuniori ja kaks tõu parima tiitlit. Meil on nii hea meel!



Hästi tore oli osaleda ka lõppvõistlustel. Laupäeval oli Bryana rühma parima valimise ajaks juba väga väsinud. Eelvõistluse pidas küll kenasti vastu, aga finaalringi prožektorite all tõlgendas minu maiusevibutusi lamamiskäsklustena. Me polnud päris ühel lehel, aga sellest hoolimata valis meid ka tõuringis hinnanud šveitsi kohtunik Bryana võistlust jätkama. Nägin silmanurgast, et ta vaatas meid päris palju, aga viimasel elimineerimisel pidime siiski lahkuma. Tol päeval jäi veel ringi Sinnu isa Vanka, kes saavustas koguni II koha!

Päeva parima juuniori valis kohtunik, kes juba eelringis igati mõista andis, et meil pole erilist lootustki - ta nimelt läks meist nagu õhust mööda. Sama olevat ta teinud ka corgi Brunoga. Mis seal ikka. Sellest finaalist arvati meid esimese lõikega välja, aga kogemuse saime siiski kätte. Ju polnud meiesugused lambakoerad sel päeval tema maitse järgi.

Kuna pühapäeval pidi Priit töö tõttu Tartust eemale minema ja mina seega Bryanaga kahekesi näitusele jääma, soetasime piigale suure puuri, et meil mõlemal oleks päev kergem. Ja tõepoolest - Bryana võttis oma pesa kohe omaks! Meelitasin ta maiusega sisse ja panin käsklusega lamama, hoidsin mõnda aega ust lahti ja paitasin tema pead ja käppi ning juba ta magaski! Kuna meie olime oma ringis neljandad võistlejad, saime asjaga kähku ühelepoole ning lõppvõistlusteni jäi üle viie tunni aega. Kui välja arvata mõned õues hullamise vahepalad, veetis meie koer kogu selle aja põõnates.

Eks seda näitusemelu on neljajalgsel ikka raske taluda - Tartus oli kahe päeva peale kokku peaaegu 3000 osalejat! Puur tegi ka minu elu kergemaks - sain pisut ka ringi käia, koerakaupu ja teisi ringe uudistada ning söömas käia. Olime nimelt laagris koos corgi bandega ja keegi hoidis alati ka minu piigal silma peal. Corgidega koos olemisel oli teisigi plusse - sain terve päeva koertega tegeleda ja nii paljudele kaasa elada.

Pühapäevased finaalid läksid meil palju paremini. Bryana oli erksam ja me isegi mängisime pisut enne lõplikku rivistust. Rühma parima valimisel tuli kohtunik juba eelvõistlusel meie juurde ja katsus-uuris-puuris Bryanat põhjalikult. Kahjuks ei taibanud ma piigat enne seda tähelepanuväärset sündmust üldse kammida ja nii oligi, et kõik uneledes lahti tulnud karvad jäid kohtunikule pihku... Sellest hoolimata valis ta meid ka pärisvõistlusel jätkama. Auhinnalisest kohta aga me ei pälvinud. Parima juuniori valik kulges samuti hästi - meid valiti taas lõppringis jätkajate hulka.

Kokkuvõttes olid mõlemad päevad täis põnevust ja rõõmu ning mina sain palju väärtuslikke kogemusi. Saime kohtunikelt ka palju head tagasisidet. Esimesel päeval hinnanud šveitsi kohtunik ei lasknud meid oma rosettide ja kirjelduslehtedega kohe ringist ära, kuna tahtis eraldi kiita Bryana head seljajoont, mis olevat just nii sirge, nagu ühel valgel lambakoeral olema peab! Teisel päeval leidis poola kohtunik, et lisaks suurepärasele välimikule on Bryanal väga hea iseloom. Meie oleme muidugi nõus. :)

Bryana sai kiita ka teistelt koera-inimestelt ja nüüd jääb meil vaid täiustada minu oskuseid. Tundsin nimelt korduvalt, et minu händlerioskused vajaksid kooli...

Tuesday, November 3, 2009

Näe, koer lendab!



Hästi tore asi juhtus meil neljapäevases agility tunnis, mil selgitasime pedagoogilistel eesmärkidel välja koerte hüppevõimekuse. Koerad pidid hüppama üle tõkkerea ja iga ringi järel tõstis treener Martti viimase tõkke pisut kaugemale. Raja kõrval tundus meile juba pärast paari tõstmist, et küllap hakkavad neljajalgsed peagi lisasammu vahele astuma.

Kõigi koerajuhtide silmad läksid aga imestusest punni, kui ükski hüppaja seda ei teinud ega teinud. Vahemaa oli juba üleinimlikult suur, aga nähtavasti mitte ülekoeralikult, kui treener ennustas, et kõige kauem peab ilma lisasammuta vastu väle ja innukas ridgeback Nora või hakkaja gordoni setter Skippy. Kõigi üllatuseks ja meie suureks rõõmuks aga näitas Bryana, mis ta meres sumbates selgeks saanud on ja pidas kõige kauem ilma lisasammu sooritamata vastu.

Võibolla ma ka eksin, aga keegi poetas hüppe pikkuse kohta midagi viiest meetrist. Küll on kahju, et Priit seekord kaameraga juures ei olnud... Mina ootasin Bryanat tõkete taga ja ta tuli tõesti nagu Boeing madallennul. :) Teisi jälgides nägin, et selle pika hüppe puhul toetasid nad esikäpad vahetult pärast tõket maha ja andsid nendega nii kõva tõuke, et tagajalad maandusid juba samuti teisel pool. Väga võimas tunne oli neid lendavaid koeri näha. :)

Minul endal läks kahjuks tookord natuke õnnetult - nimelt oli meil rajal üks kumer tunnel ja pidin sealt tuleva Bryana kohe kontakti saama, et vastassuunas olevale tõkkele minna. Paraku ei jõudnud ma vahemaid õigesti hinnata ja jooksin tõkke tükkideks ja ennast marraskile ja lapiliseks... Nii juhtub, kui massiga peale minna. Õnneks saime tõkke uuest kokku panna. Minul aga kadus keskendumine täiesti ära. Pea oli kohe nagu laiali otsas - nimelt ei suutnud ma üldse õigeid käsklusi anda. Rõnga kohta tahtsin öelda aed, aia kohta A ja tunneli kohta aed. Nalja nabani! :)

Sunday, November 1, 2009

Sügiskoerus 2009

Täna osalesime Bryanaga Sügiskoeruse orienteerumisvõistlusel ja see oli taaskord väga tore! Läbisime hobiraja ajaga 43.47 ja saavutasime 34 võistleja hulgas 5. tulemusega 6. koha.

Eelmine kord platseerusime kolmandaks ning saime seega ka koha poodiumil. Siiski oleme ka tänase sooritusega hästi rahul. Me ei eksinud me kordagi rajalt ja suutsime päris stabiilselt ikka jooksusammu hoida. Ka Bryana oli tublim kui eelmine kord - seekord lahendas ta kiiresti ka lõhnataju testiva ülesande, millega eelmine kord pisut kimpus olime. Üldse läks meil kõigis kontrollpunktides väga kiiresti - Bryana täitis ülesandeid nagu muuseas. Ta on meil hakkaja tegelane. :)

Väga võidukaks kujunes vorstipüüdmisvõistlus. Eelmine kord ei olnud ma reeglitega hästi kursis ja alustasin liiga ettevaatlikult, mistõttu meie katsed said otsa enne, kui finaali pääsemiseks vajaliku kauguse proovimiseni jõudsime. Seekord hakkasin julgemalt pihta ja pääsesimegi finaali, mis kujunes äärmiselt dramaatiliseks.



Nimelt saime lõppvõistlusel meie ja üks teine tubli meeskond kõrgeima tulemuse - kuus meetrit ja meile tehti ühe katsega lisafinaal, kus loosi tahtel alustasin mina Bryanaga. Valisime kauguseks viis meetrit ja kahjuks tegin kehva viske, mistõttu saime tulemuseks nulli. Teisel koeral oli nüüd hea põli - võiduks piisas vaid ühe meetrisest distantsist ja selle tema juht muidugi ka valis. Uskumatu, aga tõsi - ka nende katse tulemuseks jäi null, seega tuli teha lisaring.

Seekord alustas meie konkurent, kes valis distantsiks viis meetrit, ent paraku ebaõnnestus. Nüüd oli meie kord ühemeetrist viset proovida ja meie suureks rõõmuks sai Bryana viinerijupi kenasti kätte ning me võitsime esimese koha. :) Kõik olid rõõmsad ja nimetasid Bryanat superstaariks, ise ta tegi hoopis sellist nägu, et päris hea viiner oli, äkki saab veel? :)



Sinnu vaesekene täna rajale ei saanud, kuna ta pidi jooksuajaga kodus passima - indlev emane ülesannetega rajal võib niimõnegi isase tulemuse ju kihva keerata. Sellest on küll kahju - järgmise koeruse toimumise ajal ta enam kutsikaklassi ei kvalifitseeru - see on aga kõige lõbusam ja lihtsam koerusevariant.

Kel oli jooksuaeg, see ei jooksnud, kel polnud jooksuaega, see jooksis. Õhtu lõppes aga mõlemal ühtemoodi:

Sinnu kasvab, areneb ja õpib



Jehuu! Sinnu on nüüd Koeruse kooli edasijõudnute rühma liige ja koguni ühes tunnis käinud. Paraku on ta pikemal sundpuhkusel, kuna tema aroom mõjuks grupi isaste keskendumisele hävitavalt. Jah - meie kutsutüdrukust on saanud preili...

Mõnus mets

Täna käisime tüdrukutega metsas ja lasime neil endid tühjaks joosta. Mängisime ka peitust, mis eriti Bryanale näis väga meeldivat. Hästi suurt rõõmu tegi meile see, et paarist kepikõndijast ning ühest ratturist, kes sügavale metsa olid tulnud, ei teinud piigad üldse välja, vaid hoidsid end meie ligi. Eks peitusemäng ja pulga loopimine teevad meid nende silmis põnevaks. :)


Ehkki mets on suur ja lai, liiguvad meie piigad ikka nagu sukk ja saabas:



Stiililt aga meenutavad nad hunti ja rebast:




Bryanat võib aga ekslikult pidada ka minu väikeseks kitsekeseks:




Ja Sinnu indiaaninimi võiks olla Samblanoolija:

Tubli Sinnu on vilistlane!

Sinnu haridustee esimene etapp on edukalt läbitud! Koeruse kutsikakool on tal nüüdseks edukalt seljataga. Selle astme toimetasin temaga lõpuni mina, edaspidi aga võtab koerajuhi ülesanded enda peale Priit. Nii jätkub mõlemale koerale rohkem tähelepanu ja eks see Sinnu võtmine oligi osaliselt seotud sellega, et Priit tahtis ka "oma" saada. Nüüd on tal võimalus. :)

Palju õnne meie toredatele koolikaaslastele ja suur tänu targale õpetaja Marinale!

Sellised lood siis...

Paar päeva tagasi juhtus väga tobe lugu. Nimelt avastasime koju jõudes, et keegi oli meie postkasti jätnud anonüümse teate, kus palus külaelanikega arvestada - nimelt segavad meie koerad teiste öörahu alates 23.00st väga aktiivselt.

See tegi meid küll täiesti nõutuks - Bryana ja Sinnu vajuvad õhtuti ära juba poole kümne ajal ja magavad meie elutoa põrandal. Kuidas nad siis aktiivselt külaelanike öörahu häirivad? Nohisevad liiga kõvasti? Öö saabudes otsustasime kuulatada, kas ehk keegi teine kuskil ei haugu. Toas olles polnud midagi kuulda - küllap mängivad siin rolli uued aknad ja korralik soojustus. Rõdule minnes aga suutsin kauguses tõepoolest eristada vähemalt kolme kui mitte nelja koera järjepidevat haukumist ja ulumist.

Lohutasime ennast mõttega, et küllap anonüümne noomija pani sarnased kirjad kõigi koeraomanike postkasti. Pahaseks teeb aga selline tegu siiski seda enam, et meie koerad tõesti milleski süüdi pole. Eks see vist ongi nii, et ürita palju jõuad, ikka nuheldakse teiste koeraomanike patud ka Sulle kaela. Sama reegel on tavaliselt ka hunnikutega avalikes kohtades - korja oma koera järelt palju tahad, ikka seostavad möödakäijad Sinu koeri ka korjamata jäetud hunnikutega.

Sinnu kell 21.14 külaelanike öörahu häirimas:

Suvekoerus 2009

Osalesime Bryana ja Sinnuga orienteerumisvõistlusel Suvekoerus 2009 ja meil läks väga-väga hästi! Saime nimelt mõnusalt metsas sihipärast liikumist harjutada, kontrollpunktides oma oskusi, leidlikkust ja meeskonnatööd proovile panna ja niisama toredalt aega veeta.

Tagatipuks õnnestus meil Bryanaga hobiklassis ja Sinnuga kutsikaklassis kolmas koht saavutada! Oleme väga rõõmsad. Päev oli tõesti tore ja lõbus ning tundub, et koertele meeldis see väga. Heameelt tegi muidugi ka suur hunnik auhindu, mis meile osaks sai.

Sinnu ja Bryana on kooliõed

Ka Sinnu on nüüd Koeruse kooli õpilane - tema alustas oma haridusteed väikeste tõugude kutsikate rühmas. Tal läheb väga hästi. Nii rahulikku õpilast pole ma varem näinud. Oleme proovinud kutsikakooli toimumise päevadel hoida madalat profiili, kuna tahaks, et ta oleks seal ikka ergas ja aktiivne. Eelmine kord ei võtnud sel päeval temaga isegi jalutuskäiku ette, rannas hullamisest rääkimata. Sellegipoolest jäi ta korduvalt tunnis magama.

Samas aga, kui koolitaja andis ülesandeks koeraga mängida, süttis Sinnu väga ruttu ja tegi mänguasja kättesaamise nimel võimsat madallendu... Võibolla ta ongi siis lihtsalt nii pragmaatiline sell, et ei viitsi tühjast tüli teha ja aja, mille teised kutsikad ärevuse või stressamise peale kulutavad, veedab tema jõuvarusid täiendades.



Ka patsiendina on Sinnu väga mugav. Kui temaga loomakliinikus vaktsineerimisel käisime, oli ta pikast autosõidust pisut uimane ja istus mul rahulikult süles. Kui me ta läbivaatuslauale panime ja ise sealsamas pabereid täitma asusime ning arst kutsit siit-sealt mudis ning kuklast ka nõelaga torkis, tundis kutsu vist, et on sattunud spa-sse. Igatahes viskas ta end lauale sirakile ja jäi lõõgastunult tukkuma. Suurema osa visiidist magas väike lihtsalt maha.

Kui asjatoimetused tehtud, tõstsime Sinnu laualt üles nagu oakoti. Ärksama oleku saavutas ta alles kassa aparaadi piuksumise peale. Sellega seoses meenub mulle, et ka Bryana oli kutsikana väga tubli patsient. Kui me temaga süstimas käisime, ei teinud ka tema torkest suuremat numbrit ja tagatipuks andis arstile protseduuri lõppedes käppa.

Õpime mängu



Koeruses käib kõik läbi mängu, ka sõnakuulekus, mistõttu harjutasime eile ka pisut mängimist just sellise paela otsas rippuva piuksupalliga. Bryanale meeldis see, kui ma palli mööda maad vedasin, selja taha peitsin ja natuke eemale viskasin. Ta jooksis kohe järgi ja krahmas hambusse, näris paar korda, aga kui mina kohale jõudsin, lasi juba lahti ja tuli juurde, nagu olekski nüüd mäng läbi. Mulle tundub, et teda ajab see töö ja lõbu miksimine natuke segadusse, umbes et mis mäng, mul on tähtsaid asju vaja teha... :)

Ta on tegelikult kutsikast peale norinud rohkem trenni kui mängu - Bryana ei toonud meile kunagi ise palli, küll aga istus mõnikord otse ette ja vaatas kordamööda maiuse ja klikkeri kätt. Bryanale on kamaluga kaasa tulnud Prantsuse politseikoerte dünastiat pärit isa sugulaste mentaliteeti.

Mängida armastab Bryana tegelikult küll, ainult et pigem erutavad teda suured pallid, mida niutsudes ja lakkudes käpaga edasi lükata või karjatada. Aga pole hullu, küll me ka jahitüüpi mängud selgeks saame. Närimine on ju kõigile koertele kontimööda. :)

Bryana läheb ka teise trenni!

Eile käisime nuusutamas Koeruse kooli edasijõudnute grupi esimest treeningut ja tundub, et see sobib meile hästi. Mõeldud on see kutsikakooli jätku ja SK ettevalmistusena. Me küll juba alustasime seda teed kevadel TAKOs, aga minu haiguse ja muude asjade pärast jäi kõik pooleli. Eks siis nüüd hakkame uue hooga pihta.

Bryana uued väljakutsed

Tubli Bryana käib nüüd Koeruse kooli agility trennis. Oleme väga rahul - meetodid on kihvtid ja õpetajad toredad. Minul on oma ajaloolasevormiga siiski pisut raskusi, kuna sellist tüüpi spordi jaoks oleks tarvis rohkem võhma. Sain treener Marttilt kaasa käsu joosta igal nädalal vähemalt kümme kilomeetrit. Üritan.

Soolakotid täis uneliiva

See matkajärgne magamine näeb üldiselt välja nii:



Rannarahvas



Kõndisime kutsadega mööda plaaži. Tänast marsruuti oleme Bryanaga varemgi läbinud, kuna rannad on avarad ja mõnusad, inimesi aga praktiliselt seal polegi - juurdepääs teedelt mere äärde on selles piirkonnas kasin. Seal saab siis hullata, nuuskida, tagaajamist teha, mürada, püherdada ja ujuda ilma, et peaks kaassuvitajatega arvestama.



Sinnule oli see esimene kord nii pikal matkal käia, aga ta pidas kenasti vastu. Kuna ta on väiksem, tuli tal Bryanast tunduvalt rohkem ujuda ja umbes poole matkast hoidis Priit teda süles. Meil oli väga tore ja praegu naudime Priiduga vaikust - koerad magavad nagu soolakotid ... :)

Pesamuna



Sinnu on tüüpilise pesamuna iseloomuga - minu ja Priiduga on ta äärmiselt armastusväärne, hell ja nunnu. Meie peale ei haugu ta kunagi, samuti ei üritagi meid näksata ehkki hambad alles sügelevad suus. Bryanaga suheldes aga tuleb tema kangus välja. Sinnu on see, kes algatab tirimisvõistlused, mahamurdmismängud ja muu koeruse, mida võib hierarhia loomise valguses tõlgendada. Bryana on enamasti väga armuline ja hell. Mõnikord aga paneb ka end maksma - lükkab pisikese pikali ja möirgab tema kohal nagu jääkaru.

Mulle tundub, et Bryanale on Sinnu siinolek andnud palju enesekindlust. Varem sai ta teiste koertega nii lähedalt suhelda vaid koolis, nüüd aga on seda lusti iga päev. Bryana tunnetab hästi oma suurust ega kipu pisikesega väga mürama. Kui, siis vaid väga pehmekoeliselt - maas lamades uimaselt teineteist järades.

Peresuhted

Tore on, et Bryana ja Sinnu on teineteisega kenasti harjunud. Öösiti magavad nad nüüd teineteise kaisus. Päeval on nad ka enamasti koos nagu sukk ja saabas. Kord, kui vihma sadas, kõndis Sinnu lausa Bryana kõhu all. :)

Sinnu on paljud asjad justkui lennult Bryana käitumisest üle võtnud. Näiteks oskab ta õigesti süüa ja uksest välja minna. Käsklustest on ta omandanud "siia", "istu" ja "ei". Minu meelest on ka Bryana tublimaks läinud - kohati tundub, nagu konkureeriksid nad omavahel selles, kumb suudab olla tublim. Bryana kontsentreerumisvõime on samuti hea kooli saanud. Temaga harjutusi tehes üritab pisike Bryana tähelepanu saada ning hüppab talle selga või näksab lõuaalust lotti. Bryana on õppinud sellest mitte välja tegema. :)

Muidugi on Sinnu puhul kuulekusest rääkida veel vara, eks sellega hakkame põhjalikumalt tegelema alles kutsikakoolis. Praegu ta vist lihtsalt vaatab trikke suurema ja targema pealt maha.

Bryanale on jooksuaeg mõjunud väga hästi. Tema kasukas ja olek on kuidagi täiskasvanulikumad. Eks ta ole ju nüüd juba aastane kah! :)

Hell hunt

Corgi kutsikas on täiskasvanu mõõtu šveitslase kõrval ikka täielik putukas, aga Bryana kompenseerib suure kaaluvahe äärmise hellusega, mida ta oma äkitsi tulnud eluseltsilise vastu armuliselt üles näitab. Meie ülesandeks jääb vaid leida selline tasakaal koertele osutatavas tähelepanus, et Bryanal ei tekiks kordagi teisejärgulisuse tunnet ning Sinnu saaks piisavalt enesekindlust laskmaks välja paista oma sisemisel möllajal. Loodame väga, et neist saavad parimad sõbrad.

Märkmeid palavast päevast



Sinnu on üks suur uneloom, nagu Bryanagi eelmisel aastal oli. Kolme tunni pikkuse kodutee jooksul ei oksendanud ta mitte kordagi – selle asemel lihtsalt põõnas. Täna palavaga leidis ta vist ka, et see on kõige otstarbekohasem tegevus. Nii ta siis lösutas ühe ja teise põõsa varjus, kõht taeva poole. Tundub, et ta tunneb end siin hästi ja turvaliselt. Selles mängib kindlasti suurt rolli meie suure südamega Bryana, kes uutes oludes jagab oma aega Lible puuri ja nohiseva kutsika vahel – kord ühe, kord teise und valvates. Kõige rahulolevam näib ta siis, kui kõik koos on.

Hakkab tulema...



Hommikul, kui Sinnu juba veidi bossimalt mööda õue tatsas, hakkas Bryana talle oma lemmikpalle tooma, justkui Sinnut mängima peibutades. Natukene corgi neid näris ka, aga üldiselt on Bryana lemmikud tema jaoks siiski liiga suured. Joogikausside ja kuudi jagamisest ei teinud kumbki kuts erilist numbrit. Ühine asjatamine näib neile hästi sobivat.

Uus tüdruk

Mõni aeg tagasi oli Bryanal jälle üks kosilane aia taga, piiga ka klanis end hoolikamalt kui varem. Arvasime, et ega vist jooksuaeg küll nii ruttu uuesti ei tule, aga võta käpast – eilsest alates jätab Bryana siia-sinna punaseid pitsereid. On meile alles viljakas koer sattunud! Eks hoiame teda siis jälle tugevama valve all.

Kõige suurem uudis on aga vast see, et alates eilsest on meie karja uueks liikmeks väike Welsh Corgi Pembroke Astersland The Sweet Sin ehk Sinnu. Ei tea, kas jooksuaja hormoonide tõttu või – nagu meie armastame mõelda – heast iseloomust tulenevalt võttis Bryana Sinnu äärmiselt kenasti vastu.



Kuna Bryana on meie utsitamisel teisi koeri ennegi rõõmsalt oma territooriumile lasknud, leidsime Priiduga, et ka seekord pikemat tutvustamisperioodi ette ei võta. Panime lihtsalt mõlemad rihma otsa ja lasime neil üksteist nuuskida. Peagi oli selge, et rihmu polegi tarvis ning võtsime need ära. Kuna Sinnu oli pisut pelglik, ei hakanud Bryana teda kaua kiusama, vaid veetis enamuse õhtust innustunult leludega mängides. Sinnut hakkas asi huvitama ning ta sörkis Bryanal mõnikord sabas, aga üldiselt hoidis rohkem meie ligi. Öösel loobus Bryana oma meeliskohast diivanil, samuti ka oma vaibast, et magava Sinnu aseme kõrval põrandal tukkuda.

Töövõidud

Bryana on hakanud päris hästi pesemist ja kuivatamist taluma. Varem ta ikka protesteeris oma vaiksel moel, nüüd aga vist isegi kohati naudib neid protseduure. Eks ta on nüüd selle kõigega rohkem harjunud - lume sulamise aegu pidime teda igal õhtul leotama. Päeva jooksul oli meie Mudakukkel jõudnud oma karva külge koguda sedavõrd suure hulga mustust, et äravoolutoru ähvardas korduvalt umbe minna. Vähe sellest, et kõhualune ja käpad süsimusta värvi olid, "kandis" Bryana mõnel päeval ka mudast Zorro maski, nii et tema äratundmisega oli suisa raskusi. Samuti saime tahmatriipude järgi aru, et teda pealub kulupõletamise platsil olev tuhahunnik.



Ise oli ta muidugi nende mudaste päevade ajal kuidagi eriti lustlik - sai vist taasavastada mingeid unustatud kvaliteete ja leidis lume alt sinna kunagi jäetud või peidetud omaloodud lelusid - puupilpaid ja oksi. Nimelt meeldib talle oma äranägemise järgi puuriidast mängukaaslaseid otsida. Eelmisel nädalavahetusel korjasime maja ümbert kolm kärutäit puumaterjali! Tegime ka üldisemat sorti heakorra töid ja pakkusime seega Bryanala äärmiselt põnevat vaatlusmaterjali. Ta muudkui istus keset õue ja seiras meid. Aeg-ajalt tuli pai norima, aga lõpuks jäi lihtsalt murule keset päikeselaiku sirakil magama.



Mõni aeg tekkis meil probleem - nimelt ei tahtnud Bryana avatud maastikul enam hästi juurde tulla ja käitus natuke ulakalt. Esimese variandina proovisime seda, et võtsime talt mõned vabadused ära - näiteks jalutuskäikude ajal oli ta alati rihma otsas. See asju eriti paremaks ei teinud - esimene liigutus rihma otsast lahti saades oli tal alati meist võimalikult kaugele pagemine, et me teda uuesti kinni panna ei saaks.

Seejärel proovisime vastupidist lähenemist ja andsime talle rohkem vabadust. Kui vähegi võimalik, laseme tal vabalt ringi nuuskida. Metsas, rannas ja mujal, kus pole autoteid ega (veel) teisi inimesi, saab temaga niimoodi palju paremini hakkama. Ta saab oma lidumisvajadust rahuldada ja tundub, et see on temas ka pisut enam lambakoera instinkte välja toonud - ta muudkui tikib meist ette ja taha, vasakule ja paremale. Mõnikord teeme Priiduga nii, et jalutame teineteisest mõnekümne meetri kaugusel ja laseme Bryanal karja koos hoida.

See vabaduse asi on Bryanat kuulekamaks muutnud. Mitu korda on metsas ette tulnud seda, et oleme märkamatult liginenud paariliikmelisele kitsekarjale. Bryanal tekib muidugi suur huvi ja tema esimene reaktsioon on ruttu kitsedeni joosta. Koera märgates pageb iga kits oma suunas minema, aga Bryana pole veel kunagi kedagi taga ajama hakanud ega muul viisil "pead kaotanud". Ta on meie manitsustele kenasti ka kaugjuhitavuse teel allunud.

Lible ja Bryana suhetes on nüüd kätte jõudnud uus etapp. Kui varem oli Bryana malbelt uudishimulik ja siiralt osavõtlik ning üritas Liblet läbi võre lakkuda, siis nüüd on ta võtnud pisut nõudlikuma hoiaku. Bryana ei ole enam rahul ühepoolse suhtega ja tahab, et ka Lible tema suhtes huvi üles näitaks. Nii siis surub ta viimasel ajal end täiest jõust vastu Lible puuri võret ja kiunub kaeblikult. Huvitavalt kombel tundub, et see meetod isegi toimib. Ühel õhtul neid kahte jälgides märkasin, et meie stoiline jänkupoiss lakkus Bryana puuri surutud kaela ning isegi nügis seda õrnalt.

Bryana talverõõmud



Oleme nüüd taas Euroopas ja kuna Priit hakkas koolis tööle, on tema päevad lühemad kui ärielu ajal. Seetõttu on ka Bryana elu rõõmsam. Ta saab rohkem tähelepanu ja meil on rohkem jõudu temaga matkata.

Mere ääres jookseb Bryana siiski ringi nagu segane, eriti kui me talle lumepalle peibutuseks loobime. Kui võimalik, hüppab ta ka lainetesse. See kõik aga mõjub halvasti käppadele - need on karedaks läinud vaatamata sellele, et oleme neid pidevalt vahatanud. Viimane kord oli käpajälgedes isegi verd. Vaesekene - just lõppes jooksuaja tubane režiim ja tundub, et peame teda taas pisut rohkem "patjadel pidama" kui õues, ehkki seal on tal rohkem asjatamist kui toas.

See on ikka nii armas, kuidas ta pidevalt meie tegemistest huvitub. Tegime täna kevadpuhastust ja muidugi jälgis ja nuuskis kutsu meil pidevalt jalus, kuni väsis ja ennast tegevuse keskele pikutama paigutas.


Mõnikord on tunne, nagu ta saaks kõigest aru, mis me teeme või toimetame. Täna hommikul ütles Priit talle "Tšau!" ja Bryana vastas rrauh-iga, mis kõlas täpselt nagu Priidu tervitussõna. :)

Eile juhtus hambapesu tehes väga ootamatu asi. Bryana oli selili maas, Priit sügas teda ja mina surkisin hambaharjaga tema suus ringi. Ühel hetkel aga märkasime vilksamisi, et midagi tumedat kukkus põrandale. Bryana tõusis püsti ja me nägime, mis varanduse hambahari Bryana suust välja kraapinud oli - maas lebas umbes viie sentimeetri pikkune peenike puuoks! Huvitav on see, et kutsa oli juba mitu tundu toas olnud ja mingit matsutamist me ka ei täheldanud. Loo moraal on vist see, et kui tundub, et tükk, mille koer vastu sinu tahtmist suhu pistis, on juba alla läinud, tasub igaks juhuks siiski tema suu avarustesse piiluda - ehk on see kenasti suulaes alles.

Sõber koer



Bryanal on toimunud läbimurre liigikaaslastega suhtlemises! Üle-eelmisel nädalal liitus TAKO kutsikakooliga Bryana vend Brixy. Oleme Bryanat viimaste nädalate jooksul erinevate pisikeste koertega kokku viinud ja Bryana on muutunud julgemaks. Mingi tõelise mänguga ta aga kaasa polnud läinud kuni selle hetkeni, mil meie kursus laiali läks ja meie ning Brixy koos omanikega otsustasime veel pisut koos olla. Näib, et Bryana tundis oma venna ära. Nad jooksid ja mürasid koos, kusjuures Bryana polnud mitte alati tagaaetava rollis ning tegi ka ise mõned korralikud pealehüpped. :) Vend oli temast palju suurem ja pisut aeglasem, mistõttu usun, et Bryanale andis julgust ka tundmine, et kaaslane teda kindlasti kätte ei saa.

Eile aga toimus trennis läbimurre! Enne algust saime kokku Priidu sugulaste ja nende šnautseritega. Bryana huvitus neist kohe, nuusutas rõõmsalt ja koos joosti lelude ja üksteise järgi, Bryana pani meelsasti ninad kokku ka ühe meie treeningus käiva labradoriga, kes samuti enne tunni algust kohale tuli!

Treening ise möödus tublilt, nagu ikka. Pärast aga lasime Bryanal ja Brixyl taas teineteisega hullata. Oli see vast vaatepilt! Bryana oli seekord väga aktiivne ja tundus meile isegi pisut initsiatiivikam kui Brixy. Bryanal oli palju võhma ja kiirust, aga ka tugevuselt ei jäänud ta kuidagi oma vennale alla.



Erilist huvi näitasid valged üles loomulikult Lauluväljaku ainsa mudase poriloigu suhtes. Selle avantüüri tõttu kannatas rohkem Brixy kui Bryana - Bryana lükkas Brixy muda sisse täiesti siruli, ent sai ka ise korralikult mustaks. Kui me koju jõudsime, oli muda jõudnud taheneda ja mõne harjatõmbe järel oli musta- ja hallikirjust tegelasest jälle lumivalge printsess saanud. :) Küll šveitslastel on ikka tore kasukas!

Eriti tore oli Bryana käitumine siis, kui meile tuli külla juba tuttav kääbusšnautser Benno. Mina kartsin, et Bryana hakkab oma territooriumi kaitsma, aga mingit ohutunnet meie koer vist ei tundnudki. Benno kahjuks eriti Bryanaga mängida ei tahtnud, ehkki Bryana üritas kõigest väest. Ta viskas end pikali, hüppas ringi ja nuusutas Bennot innukalt, aga nii kui asi füüsiliseks läks, tegi Benno ähvardava urahtuse ja Bryana tõmbus tagasi. Bennot huvitas hoopis meie jänes, kes oli rohkem tema mõõtu ja samuti isane.

Saturday, October 31, 2009

TAKO kutsikakoolis



Eile alustas Bryana kooliteed Tarkade Koerte klubi kutsikakoolis. Õpetaja Marge asjatundliku juhendamise all said kokku erinevatest tõugudest koerahakatised. Hästi tore oli neid kõiki üksteisega tutvumas jälgida. Bryana kõige väiksem ei olnud - seal oli kaks Jack Russelli terjerit. Teistest kõvasti noorem aga oli ta aga küll. Võibolla seetõttu tunnetas ta ise, et tema sotsiaalne staatus on madal ning ei julgenud väga teistega mängida.

Nuusutama oli ta meister, tõtt vahtima ka. Kui asi aga jooksmiseks läks, muutus see Bryana jaoks tagaajamiseks - saba jalge vahel üritas ta teisi maha raputada. Kui see õnnestus, läks ta vaikselt uuesti kutsubande sekka ja asi algas otsast peale.

Tegime Priiduga nii, et tema oli üldisest melust eemal, et Bryanal oleks turvaline väljapääs ja mina olin kõige tsentrumis, et koerake seltsielu keskpunkti üldse tulla julgeks. Kõigest hoolimata oli Bryana ikkagi tubli. Mulle meeldis see, et ta ei muutunud üldse agressiivseks, vaid oli oma kartlikkuses pigem alalhoidlik. Huvi teiste koerte vastu on tal täiesti olemas ja küllap see saab tema nooruslikust arglikkusest peagi võitu.

Hämmastavalt tubli oli Bryana aga tunni õppimise osas, kus kõik kodus harjutatud asjad ka koos segajatega ilusasti välja tulid. Ta oli kannatlik ja maiusele orienteeritud ning igati viks õpilane. Igale elemendile - istumine, lamamine, siia-käsklus ja silmside hoidmine - pühendati mitu minutit, et ka energilisemate koerte omanikud asja vähemalt nuusutada saaksid. Meie oma tubli Bryanaga hakkasime pikapeale kartma, et meil saavad enne tunni lõppu maiused otsa - te tegi lihtsalt kõik kogu aeg õigesti. :)

Treener avaldas pärast tunni lõppu imestust, et ta meil nii küps ja keskendumisvõimeline on ja ütles naljaga pooleks, et tahab teda endale võistluskoeraks. Ta hoiatas meid ka, et see ilus aeg võib peagi otsa saada ning soovitas meil end juba ette valmistada puberteediprobleemideks.

Seekordne tund aga andis nii mulle kui Priidule äärmiselt suure positiivse laengu. Kui Bryana veel natukene aega hea laps oleks, saaksime rasked ajad kaunite mälestuste toel üle elada. :)

Kui autosse jõudsime ja koduteele asusime, jäi Bryana kohe magama. Ta oli kõigest toimunust äärmiselt väsinud - vaatas mulle otsa ja silmad lihtsalt vajusid kinni. Koju jõudes toimetas oma hädad muru peal ära, seejärel läks kohe ukse juurde ning kinkis meile pilgu, millest lugesime välja vaid üht: "Uni. Oma vaibale. Kohe." :)

Koerasõna

Hakkasime Priiduga omandatud koeratarkust sõnadesse panema ja erinevaid koeraelu deviise inimeste omadega mugandama. Selle kuu ametlikuks koerasõnaks kuulutasime järgmise lausungi „Nuuskimine on pool võitu".