Meie kodu on tabanud haigus. Teisipäeva õhtul algas Bryanal suuremat sorti kõhuhäda - õhtu ja öö möödus oksendades, järgmine päev aga kõhulahtisuse tähe all. Asi oli nii hull, et helistasime loomade kiirabisse. Õnneks tal palavikku ei tekkinud ning röntgenipilt ka mingit võõrkeha soolestikus ei tuvastanud. Hirmus on see kõik aga siiski.
Maomahlade väljutamine oli Bryana jaoks äärmiselt valus ja ta suisa röökis oksendamise ajal. Viimased paar päeva oli ta justkui teine koer - rõõmsast, energilisest ja emotsionaalsest loomast oli saanud vaikne vari. Ta ei liikunud eriti ringi ega tegutsenud, vaid seisis, istus või lamas seal kus juhtus, ega liigutanud end eriti. Kõrvad olid tal pidevalt ludus. Kogu selle jamaga on Bryana ka hirmsasti kaalus alal võtnud ja meenutab mulle olekult hurta.
Tundub aga, et arsti tehtud süstid ning kaks erinevat tabletikuuri koos soolestikupastaga on hästi mõjunud. Meid nähes liputab piiga juba saba ja kui lamamise ajal meid lähenemas näeb, keerab vilunult kõhu lae poole: "Paita, paita!" Tänasest alates võime talle ka taas süüa anda - esialgu koosneb tema menüü kanast ja riisist. Kuna maitsestamata keedukana on Bryana vana lemmik, siis ta oli nõus isegi pisut toitu manustama. Loodetavasti läheb tema olek peagi veel tugevamaks ning saame jälle tema rõõmsat koeraloomust tunda.
Ei tea küll, miks Bryanat selline nuhtlus on tabanud, aga ma kahtlustan, et keegi on meie õue oma biojäätmete ladestamispaigana pruukinud. Võibolla tekkis mõnel kodanikul tunne, et milleks oma pahaksläinud verivorstid ära visata, kui on selline tore valge koer, kellele neid viia... Kui see tõesti nii oli, siis on muidugi äärmiselt kurb. Kurb on ka see, et too inimene ei saa arvatavasti kunagi teada, kui palju kannatusi ta koerale ja meile valmistas.
Rääkides meie kannatustest ei saa kuidagi jätta mainimata, et alates eilsest olen ka ma ise täiesti haige. Ütleksin isegi, et haige nagu koer. Palavik, valud rinnus, neerudes, lihastes ja liigestes tabasid mind nagu välk selgest taevast.
Ja nagu sellest veel ei piisaks, hakkas täna Sinnul ühest silmast mingit eritist tulema. Varem pole tal kunagi silmaprobleeme olnud, nii et arst kahtlustab pigem ärritust kui haigust. Igatahes saime juhised koduseks raviks ja kui olukord homsest ei parane, viime ta kliinikusse.
Praegu hoian pöialt, et Lible tervis ikka vastu peaks, ehkki mul on selles osas omad kahtlused - nimelt aevastas ta täna viis korda järjest.
Elu nagu laatsaretis, tõesti-tõesti.
No comments:
Post a Comment