Ta on äärmiselt võluv koerake ja on „käivitanud nunnumeetri" kõikidel inimesed, kellega ta siiamaani tutvust on teinud. Väga valutult kulges Bryanal ka sisse-elamine meie remondi-režiimi. Laupäeval tegelesime näiteks sellega, et loopisime ehitusjäätmeid veoautosse – üpris lärmakas tegevus. Alguses jälgis Bryana olukorda pingsalt. Meie Priiduga tegime muidugi näo, et see, mida teeme, on normaalseim asi maailmas. Kutsa rahunes peagi ja hakkas oma mänguasju rapsima ning lasi varsti silma looja.
Nagu ühes raamatus soovitati, suurendame Bryana territooriumi järk-järgult. Pühapäeval tegi Priit tema aediku mitu korda suuremaks ja Bryana muutus kohe tunduvalt vallatumaks. Varem olime kümnest meetrist suuremaid distantse läbinud vaid rihma otsas, nüüd aga sai ta oma isikliku kopli, kus tegutsemisvabadus ka ilma rihmata suurem ja näib, et ka innustavam. Tegime väljas tööd ja jälgisime rõõmuga kui elav meie kutsikas on – ta tegi täitsa oma lõbuks mängu põgenemisi ja haake ning isegi kaevas pisut. Bryanal on igatahes ka iseendaga väga huvitav mängida.
Rihma otsas jalutab Bryana väga tublilt. Aeg-ajalt eksib ta küll minu valele küljele, vahel läheb ka rihm pingule, aga üldmulje on siiski väga positiivne. Lamamiskäskluse õppimise mõttekus pole temani päris hästi veel jõudnud, aga jätkame usinasti õpinguid. Bryana näib seda tõsiselt nautivat. Juhindume kasvatustöös eelkõige Jan Fenneli ja Karen Pryori meetoditest ja premeerime teda alati kas temaga ise mängides või üht talle eriti meeldivat ja elevust tekitavat piiksupalli loovutades. Oleme fokusseeritud sellele, et vältida igasuguseid potentsiaalseid pahanduse olukordi ning jätame tema haardeulatusse vaid närimiseks sobivaid esemeid, nii et pahandust meie piiga veel teinud polegi.
Oleme käinud minu ja Priidu vanemate juures ka kutsaga koos külas. Ta on käitunud rahulikult ja leebelt. Ootamatult sattusime ühel päeval ka laste piiramisrõngasse – kõik tulid ligi ja hakkasid kohe teda paitama. Bryana oli minu süles ja suhtus asjasse stoilise rahuga. Samas ei saa öelda, et tal kaitseinstinktid puuduksid – sel samal lastega kohtumise õhtul tõttas ühe lapse vanaema kiirel sammul meie poole ning hüüdis oma lapselapsele, et too peaks kindlasti kampsuni selga panema. Bryana reageeris proua tulekule haugatustega, justkui annaks märku lähenevast ohust.
Iga päev oleme teinud ka autosõitu - kasvõi väikese tiiru ümber oma rajooni - ja viimastel kordadel polegi oksendamist enam ette tulnud.
No comments:
Post a Comment