Eile alustas Bryana kooliteed Tarkade Koerte klubi kutsikakoolis. Õpetaja Marge asjatundliku juhendamise all said kokku erinevatest tõugudest koerahakatised. Hästi tore oli neid kõiki üksteisega tutvumas jälgida. Bryana kõige väiksem ei olnud - seal oli kaks Jack Russelli terjerit. Teistest kõvasti noorem aga oli ta aga küll. Võibolla seetõttu tunnetas ta ise, et tema sotsiaalne staatus on madal ning ei julgenud väga teistega mängida.
Nuusutama oli ta meister, tõtt vahtima ka. Kui asi aga jooksmiseks läks, muutus see Bryana jaoks tagaajamiseks - saba jalge vahel üritas ta teisi maha raputada. Kui see õnnestus, läks ta vaikselt uuesti kutsubande sekka ja asi algas otsast peale.
Tegime Priiduga nii, et tema oli üldisest melust eemal, et Bryanal oleks turvaline väljapääs ja mina olin kõige tsentrumis, et koerake seltsielu keskpunkti üldse tulla julgeks. Kõigest hoolimata oli Bryana ikkagi tubli. Mulle meeldis see, et ta ei muutunud üldse agressiivseks, vaid oli oma kartlikkuses pigem alalhoidlik. Huvi teiste koerte vastu on tal täiesti olemas ja küllap see saab tema nooruslikust arglikkusest peagi võitu.
Hämmastavalt tubli oli Bryana aga tunni õppimise osas, kus kõik kodus harjutatud asjad ka koos segajatega ilusasti välja tulid. Ta oli kannatlik ja maiusele orienteeritud ning igati viks õpilane. Igale elemendile - istumine, lamamine, siia-käsklus ja silmside hoidmine - pühendati mitu minutit, et ka energilisemate koerte omanikud asja vähemalt nuusutada saaksid. Meie oma tubli Bryanaga hakkasime pikapeale kartma, et meil saavad enne tunni lõppu maiused otsa - te tegi lihtsalt kõik kogu aeg õigesti. :)
Treener avaldas pärast tunni lõppu imestust, et ta meil nii küps ja keskendumisvõimeline on ja ütles naljaga pooleks, et tahab teda endale võistluskoeraks. Ta hoiatas meid ka, et see ilus aeg võib peagi otsa saada ning soovitas meil end juba ette valmistada puberteediprobleemideks.
Seekordne tund aga andis nii mulle kui Priidule äärmiselt suure positiivse laengu. Kui Bryana veel natukene aega hea laps oleks, saaksime rasked ajad kaunite mälestuste toel üle elada. :)
Kui autosse jõudsime ja koduteele asusime, jäi Bryana kohe magama. Ta oli kõigest toimunust äärmiselt väsinud - vaatas mulle otsa ja silmad lihtsalt vajusid kinni. Koju jõudes toimetas oma hädad muru peal ära, seejärel läks kohe ukse juurde ning kinkis meile pilgu, millest lugesime välja vaid üht: "Uni. Oma vaibale. Kohe." :)
No comments:
Post a Comment