Kui autosõitu alustasime, oli Bryana üpris rahutu ja vahetas pidevalt asendit ning paika. Peagi avastas ta, et kõrge istuv poos on hea, sest niimoodi saab aknast välja vaadata. Aeg-ajalt aga heitis ta mu sülle või kõrvale istme peale pikali ja hoidis ühte pehmemapoolset närimislelu, mille talle kaasa olime võtnud.
Ülemiste City juures hakkas kutsul aga halb ning ta oksendas järjest minu korda. Minu süles olnud teki peale väljutas ta rohkem või vähem seedimata toitu nii palju, et ma ei suutnud uskuda, et see kõik tema kõhtu ära mahtunud oli. Priit peatas auto ja ootasime pisut, kuni Bryanal veidi kobedam olek tagasi tuli, pakkisime teki kokku ja jätkasime sõitu. Nüüd oli kutsu väljavaatamisest ja oksendamisest nii väsinud, et jäi magama. Ta magas kogu tee koju – nelikümmend kilomeetrit – ega ärganud ka siis, kui juba maja ette parkisime ja asju autost välja tõstma hakkasime.
Enne Bryanale tema toa tutvustamist veetsime aega õues, kuna näis loogiline oodata „asjalkäimist" ja mõtlesime, et oleks hästi tore, kui saaks teda kohe selle eest kõvasti kiita. Mängisime ja lasime tal ringi nuuskida tükk aega. Pärast söömist tuli talle peale kange mänguhoog, hädalkäimiseni meie seltsiv ja lõbus kaasalane õhtul ei jõudnudki.
Nagu planeeritud, veetsime öö temaga samas toas. Ka siis oli Bryana väga-väga tubli! Ta ei nutnud ega haukunud üldse! Magas kord siin, kord seal nurgas, jõi vett ja ringutas häälekalt. Paar korda tuli ka meie juurde tähelepanu saama.
Priit pidi tõusma kell viis, kuna ta läks tööreisile, mistõttu ka Bryana päev algas varakult. Esimese pissi tegigi ta alles siis. Andsime talle süüa ja mängisime pisut õues. Ja magasime. Seekord läksin juba tema kambrist välja – panin oma aseme elutuppa, teispoole võrepiiret. Ka tema tuli piirde juurde magama. Pärast käisime õues mängimas ning ta sai hakkama oma esimese kakaga.
Teise päeva öösel ärkasin umbes kella kuue ajal selle peale, et piiga niutsus ja kraapis välisust. Tõusin kähku ning läksime õue ja selgus, et oli ka põhjust. Ta on ikka nii tubli koer. Oleme alustanud ka treeningutega. „Siia!" ja „Istu!" on juba täitsa arvestataval tasemel omandatud ja oma nime kuuldes vaatab ta ka mulle kohe otsa. Talle meeldib väga üks mänguasjadest, mille talle soetasime – see on mõnest kohast pehme, mõnest kohast kõva riidest kann, millel on ka kaks piiksukohta olemas. Viimaste „aktiveerimine" on tema jaoks pisut keeruline, mistõttu piiksutan neid preemiaks ise siis kui temaga mängin.
Asjaolude sunnil on ta pidanud tutvuma juba kaheksa võõraga. Erilist kartlikkust ta üles näidanud pole, pigem hillitsetud uudishimu ja veidike nuuskimist plus paar haugatust.
Esimesed päevad uues kodus on Bryanal möödunud mängides, magades ja õppides. Oma noore ea kohta näib ta äärmiselt arukas ja kontaktialdis. See on küll ainult tubli kasvataja Liia teene. Aitäh!
No comments:
Post a Comment