Küll elu Bryanaga on tore!

Bryana on ikka väga tubli olnud. Meile endile tundub, et ta kasvab väga kiiresti. Tema nägu on muutunud palju „täiskasvanulikumaks" ning jalad ja saba pikemaks. Ka näib ta olevat iseseisvam. Magame nüüd juba pikemat aega ülemisel korrusel oma magamistoas, tema on aga rahulikult esikus oma asemel. Kui me kell 4.00 ja 7.30 temaga õues käime, möödub öö ilma „õnnetuste" ja nututa.

Rihma otsas käimises on ta saanud väga tubliks. Võibolla on asi ka selles, et tema east tulenevalt tundume meie Priiduga talle hästi põnevad tegelased. Oleme teda korduvalt ka ilma rihmata käia usaldanud – näiteks rannas ja Priidu vanemate aias, mida igast küljest tara ei piira. Juhul kui ta meid „unustab" aitab see, kui temast eemaldume – kohe tärkab taas huvi – kuhu ülejäänud kari küll läheb?

Lamamise-käsklusega saame praktilisel tasandil küll hakkama, vaid häälkäskluse peale ta seda aga ei tee. Tore on aga, et käskluse „koht" omandas ta peaaegu lennult. Bryana vaieldamatu lemmik on käpa andmine. Selle oskuse peale komistasime suht juhuslikult – nimelt tundus, et mingi lubatud käpatõstmine aitaks kanaliseerida tema kutsikalikku tungi rõõmsatel hetkedel kõrgustesse püüeldes „madallendu" teha. Ja tundub, et nii ongi.

Negatiivse külje pealt võib välja tuua, et meie jänes Lible tekitab talle liiga suurt erutust. Nende esimene tutvus leidis aset siis, kui Bryana oli väga unine ja Lible erk. Siis mingeid probleeme polnud. Bryana oli minu ja Lible Priidu süles. Kui aga Bryana on pisut ärksamas meeleolus, näib nende kokkulubamine ohtlik. Oleme rihmaga jalutades Lible aediku juures käinud. Jänku on alati väga uudishimulik ja tuleb piirde juurde, et Bryanaga ninad kokku panna. Bryana aga püüab Liblet läbi puuri naksata või piirdest üle hüpata. Ma ei saa täpselt aru, kas ta näeb Liblet mängukaaslase või mänguasjana. Igatahes on see ohtlik. Ühestki koeraraamatust oma tohutus virnas ma ammendavat ega konstruktiivset lahendust sellele probleemile leidnud ei ole.

Teine asi, mis varem raskusi tekitas, aga on nüüd vist lahenenud, oli see, et Bryanat ärritas muusika. Ükskõik missugune žanr, rahulik või energiline, instrumentaal või vokaal pani meie kutsa klähvima ja niutsuma. Kui me muusikat sellest hoolimata edasi kuulasime, otsis kutsa ruumist väljapääsu. Harjutasime teda muusikaga nii, et kui ta autosõidu ajal uinakut tegime, pani Priit vaikselt raadio tööle. Tundub, et see aitas ja nüüd ta muusikat ega arvutist tulevaid filme ei karda.

Tore on näha, kuidas Bryana samm-sammult kutsikast koeraks muutub ja oma „koera-asju" ajama hakkab. Näiteks küsis ta ühel öösel välja, et matta maha üks jupp nahksest närimiskondist, mille mu isa talle toonud oli. Hiljuti aga avastas ta oma saba tagaajamise kunsti. Õnneks ta kummagi koerusega liialdanud pole, seega ei kavatse me neid tegevusi hetkel ohumärkidena vaadelda.

Järgmisel nädalal peaksime kätte saama tema kuudi ja on taas uus asi, millega teda harjutada.