Hakkab tulema...

Hommikul, kui Sinnu juba veidi bossimalt mööda õue tatsas, hakkas Bryana talle oma lemmikpalle tooma, justkui Sinnut mängima peibutades. Natukene corgi neid näris ka, aga üldiselt on Bryana lemmikud tema jaoks siiski liiga suured. Joogikausside ja kuudi jagamisest ei teinud kumbki kuts erilist numbrit. Ühine asjatamine näib neile hästi sobivat.

Uus tüdruk

Mõni aeg tagasi oli Bryanal jälle üks kosilane aia taga, piiga ka klanis end hoolikamalt kui varem. Arvasime, et ega vist jooksuaeg küll nii ruttu uuesti ei tule, aga võta käpast – eilsest alates jätab Bryana siia-sinna punaseid pitsereid. On meile alles viljakas koer sattunud! Eks hoiame teda siis jälle tugevama valve all.

Kõige suurem uudis on aga vast see, et alates eilsest on meie karja uueks liikmeks väike Welsh Corgi Pembroke Astersland The Sweet Sin ehk Sinnu. Ei tea, kas jooksuaja hormoonide tõttu või – nagu meie armastame mõelda – heast iseloomust tulenevalt võttis Bryana Sinnu äärmiselt kenasti vastu.



Kuna Bryana on meie utsitamisel teisi koeri ennegi rõõmsalt oma territooriumile lasknud, leidsime Priiduga, et ka seekord pikemat tutvustamisperioodi ette ei võta. Panime lihtsalt mõlemad rihma otsa ja lasime neil üksteist nuuskida. Peagi oli selge, et rihmu polegi tarvis ning võtsime need ära. Kuna Sinnu oli pisut pelglik, ei hakanud Bryana teda kaua kiusama, vaid veetis enamuse õhtust innustunult leludega mängides. Sinnut hakkas asi huvitama ning ta sörkis Bryanal mõnikord sabas, aga üldiselt hoidis rohkem meie ligi. Öösel loobus Bryana oma meeliskohast diivanil, samuti ka oma vaibast, et magava Sinnu aseme kõrval põrandal tukkuda.

Töövõidud

Bryana on hakanud päris hästi pesemist ja kuivatamist taluma. Varem ta ikka protesteeris oma vaiksel moel, nüüd aga vist isegi kohati naudib neid protseduure. Eks ta on nüüd selle kõigega rohkem harjunud - lume sulamise aegu pidime teda igal õhtul leotama. Päeva jooksul oli meie Mudakukkel jõudnud oma karva külge koguda sedavõrd suure hulga mustust, et äravoolutoru ähvardas korduvalt umbe minna. Vähe sellest, et kõhualune ja käpad süsimusta värvi olid, "kandis" Bryana mõnel päeval ka mudast Zorro maski, nii et tema äratundmisega oli suisa raskusi. Samuti saime tahmatriipude järgi aru, et teda pealub kulupõletamise platsil olev tuhahunnik.



Ise oli ta muidugi nende mudaste päevade ajal kuidagi eriti lustlik - sai vist taasavastada mingeid unustatud kvaliteete ja leidis lume alt sinna kunagi jäetud või peidetud omaloodud lelusid - puupilpaid ja oksi. Nimelt meeldib talle oma äranägemise järgi puuriidast mängukaaslaseid otsida. Eelmisel nädalavahetusel korjasime maja ümbert kolm kärutäit puumaterjali! Tegime ka üldisemat sorti heakorra töid ja pakkusime seega Bryanala äärmiselt põnevat vaatlusmaterjali. Ta muudkui istus keset õue ja seiras meid. Aeg-ajalt tuli pai norima, aga lõpuks jäi lihtsalt murule keset päikeselaiku sirakil magama.



Mõni aeg tekkis meil probleem - nimelt ei tahtnud Bryana avatud maastikul enam hästi juurde tulla ja käitus natuke ulakalt. Esimese variandina proovisime seda, et võtsime talt mõned vabadused ära - näiteks jalutuskäikude ajal oli ta alati rihma otsas. See asju eriti paremaks ei teinud - esimene liigutus rihma otsast lahti saades oli tal alati meist võimalikult kaugele pagemine, et me teda uuesti kinni panna ei saaks.

Seejärel proovisime vastupidist lähenemist ja andsime talle rohkem vabadust. Kui vähegi võimalik, laseme tal vabalt ringi nuuskida. Metsas, rannas ja mujal, kus pole autoteid ega (veel) teisi inimesi, saab temaga niimoodi palju paremini hakkama. Ta saab oma lidumisvajadust rahuldada ja tundub, et see on temas ka pisut enam lambakoera instinkte välja toonud - ta muudkui tikib meist ette ja taha, vasakule ja paremale. Mõnikord teeme Priiduga nii, et jalutame teineteisest mõnekümne meetri kaugusel ja laseme Bryanal karja koos hoida.

See vabaduse asi on Bryanat kuulekamaks muutnud. Mitu korda on metsas ette tulnud seda, et oleme märkamatult liginenud paariliikmelisele kitsekarjale. Bryanal tekib muidugi suur huvi ja tema esimene reaktsioon on ruttu kitsedeni joosta. Koera märgates pageb iga kits oma suunas minema, aga Bryana pole veel kunagi kedagi taga ajama hakanud ega muul viisil "pead kaotanud". Ta on meie manitsustele kenasti ka kaugjuhitavuse teel allunud.

Lible ja Bryana suhetes on nüüd kätte jõudnud uus etapp. Kui varem oli Bryana malbelt uudishimulik ja siiralt osavõtlik ning üritas Liblet läbi võre lakkuda, siis nüüd on ta võtnud pisut nõudlikuma hoiaku. Bryana ei ole enam rahul ühepoolse suhtega ja tahab, et ka Lible tema suhtes huvi üles näitaks. Nii siis surub ta viimasel ajal end täiest jõust vastu Lible puuri võret ja kiunub kaeblikult. Huvitavalt kombel tundub, et see meetod isegi toimib. Ühel õhtul neid kahte jälgides märkasin, et meie stoiline jänkupoiss lakkus Bryana puuri surutud kaela ning isegi nügis seda õrnalt.

Bryana talverõõmud

Oleme nüüd taas Euroopas ja kuna Priit hakkas koolis tööle, on tema päevad lühemad kui ärielu ajal. Seetõttu on ka Bryana elu rõõmsam. Ta saab rohkem tähelepanu ja meil on rohkem jõudu temaga matkata.

Mere ääres jookseb Bryana siiski ringi nagu segane, eriti kui me talle lumepalle peibutuseks loobime. Kui võimalik, hüppab ta ka lainetesse. See kõik aga mõjub halvasti käppadele - need on karedaks läinud vaatamata sellele, et oleme neid pidevalt vahatanud. Viimane kord oli käpajälgedes isegi verd. Vaesekene - just lõppes jooksuaja tubane režiim ja tundub, et peame teda taas pisut rohkem "patjadel pidama" kui õues, ehkki seal on tal rohkem asjatamist kui toas.

See on ikka nii armas, kuidas ta pidevalt meie tegemistest huvitub. Tegime täna kevadpuhastust ja muidugi jälgis ja nuuskis kutsu meil pidevalt jalus, kuni väsis ja ennast tegevuse keskele pikutama paigutas.


Mõnikord on tunne, nagu ta saaks kõigest aru, mis me teeme või toimetame. Täna hommikul ütles Priit talle "Tšau!" ja Bryana vastas rrauh-iga, mis kõlas täpselt nagu Priidu tervitussõna. :)

Eile juhtus hambapesu tehes väga ootamatu asi. Bryana oli selili maas, Priit sügas teda ja mina surkisin hambaharjaga tema suus ringi. Ühel hetkel aga märkasime vilksamisi, et midagi tumedat kukkus põrandale. Bryana tõusis püsti ja me nägime, mis varanduse hambahari Bryana suust välja kraapinud oli - maas lebas umbes viie sentimeetri pikkune peenike puuoks! Huvitav on see, et kutsa oli juba mitu tundu toas olnud ja mingit matsutamist me ka ei täheldanud. Loo moraal on vist see, et kui tundub, et tükk, mille koer vastu sinu tahtmist suhu pistis, on juba alla läinud, tasub igaks juhuks siiski tema suu avarustesse piiluda - ehk on see kenasti suulaes alles.

Sõber koer

Bryanal on toimunud läbimurre liigikaaslastega suhtlemises! Üle-eelmisel nädalal liitus TAKO kutsikakooliga Bryana vend Brixy. Oleme Bryanat viimaste nädalate jooksul erinevate pisikeste koertega kokku viinud ja Bryana on muutunud julgemaks. Mingi tõelise mänguga ta aga kaasa polnud läinud kuni selle hetkeni, mil meie kursus laiali läks ja meie ning Brixy koos omanikega otsustasime veel pisut koos olla. Näib, et Bryana tundis oma venna ära. Nad jooksid ja mürasid koos, kusjuures Bryana polnud mitte alati tagaaetava rollis ning tegi ka ise mõned korralikud pealehüpped. :) Vend oli temast palju suurem ja pisut aeglasem, mistõttu usun, et Bryanale andis julgust ka tundmine, et kaaslane teda kindlasti kätte ei saa.

Eile aga toimus trennis läbimurre! Enne algust saime kokku Priidu sugulaste ja nende šnautseritega. Bryana huvitus neist kohe, nuusutas rõõmsalt ja koos joosti lelude ja üksteise järgi, Bryana pani meelsasti ninad kokku ka ühe meie treeningus käiva labradoriga, kes samuti enne tunni algust kohale tuli!

Treening ise möödus tublilt, nagu ikka. Pärast aga lasime Bryanal ja Brixyl taas teineteisega hullata. Oli see vast vaatepilt! Bryana oli seekord väga aktiivne ja tundus meile isegi pisut initsiatiivikam kui Brixy. Bryanal oli palju võhma ja kiirust, aga ka tugevuselt ei jäänud ta kuidagi oma vennale alla.



Erilist huvi näitasid valged üles loomulikult Lauluväljaku ainsa mudase poriloigu suhtes. Selle avantüüri tõttu kannatas rohkem Brixy kui Bryana - Bryana lükkas Brixy muda sisse täiesti siruli, ent sai ka ise korralikult mustaks. Kui me koju jõudsime, oli muda jõudnud taheneda ja mõne harjatõmbe järel oli musta- ja hallikirjust tegelasest jälle lumivalge printsess saanud. :) Küll šveitslastel on ikka tore kasukas!

Eriti tore oli Bryana käitumine siis, kui meile tuli külla juba tuttav kääbusšnautser Benno. Mina kartsin, et Bryana hakkab oma territooriumi kaitsma, aga mingit ohutunnet meie koer vist ei tundnudki. Benno kahjuks eriti Bryanaga mängida ei tahtnud, ehkki Bryana üritas kõigest väest. Ta viskas end pikali, hüppas ringi ja nuusutas Bennot innukalt, aga nii kui asi füüsiliseks läks, tegi Benno ähvardava urahtuse ja Bryana tõmbus tagasi. Bennot huvitas hoopis meie jänes, kes oli rohkem tema mõõtu ja samuti isane.

TAKO kutsikakoolis

Eile alustas Bryana kooliteed Tarkade Koerte klubi kutsikakoolis. Õpetaja Marge asjatundliku juhendamise all said kokku erinevatest tõugudest koerahakatised. Hästi tore oli neid kõiki üksteisega tutvumas jälgida. Bryana kõige väiksem ei olnud - seal oli kaks Jack Russelli terjerit. Teistest kõvasti noorem aga oli ta aga küll. Võibolla seetõttu tunnetas ta ise, et tema sotsiaalne staatus on madal ning ei julgenud väga teistega mängida.

Nuusutama oli ta meister, tõtt vahtima ka. Kui asi aga jooksmiseks läks, muutus see Bryana jaoks tagaajamiseks - saba jalge vahel üritas ta teisi maha raputada. Kui see õnnestus, läks ta vaikselt uuesti kutsubande sekka ja asi algas otsast peale.

Tegime Priiduga nii, et tema oli üldisest melust eemal, et Bryanal oleks turvaline väljapääs ja mina olin kõige tsentrumis, et koerake seltsielu keskpunkti üldse tulla julgeks. Kõigest hoolimata oli Bryana ikkagi tubli. Mulle meeldis see, et ta ei muutunud üldse agressiivseks, vaid oli oma kartlikkuses pigem alalhoidlik. Huvi teiste koerte vastu on tal täiesti olemas ja küllap see saab tema nooruslikust arglikkusest peagi võitu.

Hämmastavalt tubli oli Bryana aga tunni õppimise osas, kus kõik kodus harjutatud asjad ka koos segajatega ilusasti välja tulid. Ta oli kannatlik ja maiusele orienteeritud ning igati viks õpilane. Igale elemendile - istumine, lamamine, siia-käsklus ja silmside hoidmine - pühendati mitu minutit, et ka energilisemate koerte omanikud asja vähemalt nuusutada saaksid. Meie oma tubli Bryanaga hakkasime pikapeale kartma, et meil saavad enne tunni lõppu maiused otsa - te tegi lihtsalt kõik kogu aeg õigesti. :)

Treener avaldas pärast tunni lõppu imestust, et ta meil nii küps ja keskendumisvõimeline on ja ütles naljaga pooleks, et tahab teda endale võistluskoeraks. Ta hoiatas meid ka, et see ilus aeg võib peagi otsa saada ning soovitas meil end juba ette valmistada puberteediprobleemideks.

Seekordne tund aga andis nii mulle kui Priidule äärmiselt suure positiivse laengu. Kui Bryana veel natukene aega hea laps oleks, saaksime rasked ajad kaunite mälestuste toel üle elada. :)

Kui autosse jõudsime ja koduteele asusime, jäi Bryana kohe magama. Ta oli kõigest toimunust äärmiselt väsinud - vaatas mulle otsa ja silmad lihtsalt vajusid kinni. Koju jõudes toimetas oma hädad muru peal ära, seejärel läks kohe ukse juurde ning kinkis meile pilgu, millest lugesime välja vaid üht: "Uni. Oma vaibale. Kohe." :)

Koerasõna

Hakkasime Priiduga omandatud koeratarkust sõnadesse panema ja erinevaid koeraelu deviise inimeste omadega mugandama. Selle kuu ametlikuks koerasõnaks kuulutasime järgmise lausungi „Nuuskimine on pool võitu".