Oleme nüüd taas Euroopas ja kuna Priit hakkas koolis tööle, on tema päevad lühemad kui ärielu ajal. Seetõttu on ka Bryana elu rõõmsam. Ta saab rohkem tähelepanu ja meil on rohkem jõudu temaga matkata.
Mere ääres jookseb Bryana siiski ringi nagu segane, eriti kui me talle lumepalle peibutuseks loobime. Kui võimalik, hüppab ta ka lainetesse. See kõik aga mõjub halvasti käppadele - need on karedaks läinud vaatamata sellele, et oleme neid pidevalt vahatanud. Viimane kord oli käpajälgedes isegi verd. Vaesekene - just lõppes jooksuaja tubane režiim ja tundub, et peame teda taas pisut rohkem "patjadel pidama" kui õues, ehkki seal on tal rohkem asjatamist kui toas.
See on ikka nii armas, kuidas ta pidevalt meie tegemistest huvitub. Tegime täna kevadpuhastust ja muidugi jälgis ja nuuskis kutsu meil pidevalt jalus, kuni väsis ja ennast tegevuse keskele pikutama paigutas.
Mõnikord on tunne, nagu ta saaks kõigest aru, mis me teeme või toimetame. Täna hommikul ütles Priit talle "Tšau!" ja Bryana vastas rrauh-iga, mis kõlas täpselt nagu Priidu tervitussõna. :)
Eile juhtus hambapesu tehes väga ootamatu asi. Bryana oli selili maas, Priit sügas teda ja mina surkisin hambaharjaga tema suus ringi. Ühel hetkel aga märkasime vilksamisi, et midagi tumedat kukkus põrandale. Bryana tõusis püsti ja me nägime, mis varanduse hambahari Bryana suust välja kraapinud oli - maas lebas umbes viie sentimeetri pikkune peenike puuoks! Huvitav on see, et kutsa oli juba mitu tundu toas olnud ja mingit matsutamist me ka ei täheldanud. Loo moraal on vist see, et kui tundub, et tükk, mille koer vastu sinu tahtmist suhu pistis, on juba alla läinud, tasub igaks juhuks siiski tema suu avarustesse piiluda - ehk on see kenasti suulaes alles.
No comments:
Post a Comment