Sunday, November 1, 2009

Töövõidud

Bryana on hakanud päris hästi pesemist ja kuivatamist taluma. Varem ta ikka protesteeris oma vaiksel moel, nüüd aga vist isegi kohati naudib neid protseduure. Eks ta on nüüd selle kõigega rohkem harjunud - lume sulamise aegu pidime teda igal õhtul leotama. Päeva jooksul oli meie Mudakukkel jõudnud oma karva külge koguda sedavõrd suure hulga mustust, et äravoolutoru ähvardas korduvalt umbe minna. Vähe sellest, et kõhualune ja käpad süsimusta värvi olid, "kandis" Bryana mõnel päeval ka mudast Zorro maski, nii et tema äratundmisega oli suisa raskusi. Samuti saime tahmatriipude järgi aru, et teda pealub kulupõletamise platsil olev tuhahunnik.



Ise oli ta muidugi nende mudaste päevade ajal kuidagi eriti lustlik - sai vist taasavastada mingeid unustatud kvaliteete ja leidis lume alt sinna kunagi jäetud või peidetud omaloodud lelusid - puupilpaid ja oksi. Nimelt meeldib talle oma äranägemise järgi puuriidast mängukaaslaseid otsida. Eelmisel nädalavahetusel korjasime maja ümbert kolm kärutäit puumaterjali! Tegime ka üldisemat sorti heakorra töid ja pakkusime seega Bryanala äärmiselt põnevat vaatlusmaterjali. Ta muudkui istus keset õue ja seiras meid. Aeg-ajalt tuli pai norima, aga lõpuks jäi lihtsalt murule keset päikeselaiku sirakil magama.



Mõni aeg tekkis meil probleem - nimelt ei tahtnud Bryana avatud maastikul enam hästi juurde tulla ja käitus natuke ulakalt. Esimese variandina proovisime seda, et võtsime talt mõned vabadused ära - näiteks jalutuskäikude ajal oli ta alati rihma otsas. See asju eriti paremaks ei teinud - esimene liigutus rihma otsast lahti saades oli tal alati meist võimalikult kaugele pagemine, et me teda uuesti kinni panna ei saaks.

Seejärel proovisime vastupidist lähenemist ja andsime talle rohkem vabadust. Kui vähegi võimalik, laseme tal vabalt ringi nuuskida. Metsas, rannas ja mujal, kus pole autoteid ega (veel) teisi inimesi, saab temaga niimoodi palju paremini hakkama. Ta saab oma lidumisvajadust rahuldada ja tundub, et see on temas ka pisut enam lambakoera instinkte välja toonud - ta muudkui tikib meist ette ja taha, vasakule ja paremale. Mõnikord teeme Priiduga nii, et jalutame teineteisest mõnekümne meetri kaugusel ja laseme Bryanal karja koos hoida.

See vabaduse asi on Bryanat kuulekamaks muutnud. Mitu korda on metsas ette tulnud seda, et oleme märkamatult liginenud paariliikmelisele kitsekarjale. Bryanal tekib muidugi suur huvi ja tema esimene reaktsioon on ruttu kitsedeni joosta. Koera märgates pageb iga kits oma suunas minema, aga Bryana pole veel kunagi kedagi taga ajama hakanud ega muul viisil "pead kaotanud". Ta on meie manitsustele kenasti ka kaugjuhitavuse teel allunud.

Lible ja Bryana suhetes on nüüd kätte jõudnud uus etapp. Kui varem oli Bryana malbelt uudishimulik ja siiralt osavõtlik ning üritas Liblet läbi võre lakkuda, siis nüüd on ta võtnud pisut nõudlikuma hoiaku. Bryana ei ole enam rahul ühepoolse suhtega ja tahab, et ka Lible tema suhtes huvi üles näitaks. Nii siis surub ta viimasel ajal end täiest jõust vastu Lible puuri võret ja kiunub kaeblikult. Huvitavalt kombel tundub, et see meetod isegi toimib. Ühel õhtul neid kahte jälgides märkasin, et meie stoiline jänkupoiss lakkus Bryana puuri surutud kaela ning isegi nügis seda õrnalt.

No comments:

Post a Comment