Koeruses käib kõik läbi mängu, ka sõnakuulekus, mistõttu harjutasime eile ka pisut mängimist just sellise paela otsas rippuva piuksupalliga. Bryanale meeldis see, kui ma palli mööda maad vedasin, selja taha peitsin ja natuke eemale viskasin. Ta jooksis kohe järgi ja krahmas hambusse, näris paar korda, aga kui mina kohale jõudsin, lasi juba lahti ja tuli juurde, nagu olekski nüüd mäng läbi. Mulle tundub, et teda ajab see töö ja lõbu miksimine natuke segadusse, umbes et mis mäng, mul on tähtsaid asju vaja teha... :)
Ta on tegelikult kutsikast peale norinud rohkem trenni kui mängu - Bryana ei toonud meile kunagi ise palli, küll aga istus mõnikord otse ette ja vaatas kordamööda maiuse ja klikkeri kätt. Bryanale on kamaluga kaasa tulnud Prantsuse politseikoerte dünastiat pärit isa sugulaste mentaliteeti.
Mängida armastab Bryana tegelikult küll, ainult et pigem erutavad teda suured pallid, mida niutsudes ja lakkudes käpaga edasi lükata või karjatada. Aga pole hullu, küll me ka jahitüüpi mängud selgeks saame. Närimine on ju kõigile koertele kontimööda. :)
No comments:
Post a Comment