Hästi tore asi juhtus meil neljapäevases agility tunnis, mil selgitasime pedagoogilistel eesmärkidel välja koerte hüppevõimekuse. Koerad pidid hüppama üle tõkkerea ja iga ringi järel tõstis treener Martti viimase tõkke pisut kaugemale. Raja kõrval tundus meile juba pärast paari tõstmist, et küllap hakkavad neljajalgsed peagi lisasammu vahele astuma.
Kõigi koerajuhtide silmad läksid aga imestusest punni, kui ükski hüppaja seda ei teinud ega teinud. Vahemaa oli juba üleinimlikult suur, aga nähtavasti mitte ülekoeralikult, kui treener ennustas, et kõige kauem peab ilma lisasammuta vastu väle ja innukas ridgeback Nora või hakkaja gordoni setter Skippy. Kõigi üllatuseks ja meie suureks rõõmuks aga näitas Bryana, mis ta meres sumbates selgeks saanud on ja pidas kõige kauem ilma lisasammu sooritamata vastu.
Võibolla ma ka eksin, aga keegi poetas hüppe pikkuse kohta midagi viiest meetrist. Küll on kahju, et Priit seekord kaameraga juures ei olnud... Mina ootasin Bryanat tõkete taga ja ta tuli tõesti nagu Boeing madallennul. :) Teisi jälgides nägin, et selle pika hüppe puhul toetasid nad esikäpad vahetult pärast tõket maha ja andsid nendega nii kõva tõuke, et tagajalad maandusid juba samuti teisel pool. Väga võimas tunne oli neid lendavaid koeri näha. :)
Minul endal läks kahjuks tookord natuke õnnetult - nimelt oli meil rajal üks kumer tunnel ja pidin sealt tuleva Bryana kohe kontakti saama, et vastassuunas olevale tõkkele minna. Paraku ei jõudnud ma vahemaid õigesti hinnata ja jooksin tõkke tükkideks ja ennast marraskile ja lapiliseks... Nii juhtub, kui massiga peale minna. Õnneks saime tõkke uuest kokku panna. Minul aga kadus keskendumine täiesti ära. Pea oli kohe nagu laiali otsas - nimelt ei suutnud ma üldse õigeid käsklusi anda. Rõnga kohta tahtsin öelda aed, aia kohta A ja tunneli kohta aed. Nalja nabani! :)
No comments:
Post a Comment