Sel nädalal oli ema Saima nõus minu ja Brunniga agility tundi kaasa tulema ja meie sooritused üles võtma. Priit nimelt seda teha ei saa, kuna tema õpib samal ajal Sinnuga sõnakuulekust.
Mulle tundus, et videotreening kuluks marjaks ära ja ma ei eksinud. Alles kõrvalseisja pilguga näen oma tuntud ja senini tundmatuid vigu halastamatult selgelt. Samuti näen videost seda, kui tubli ja kiire on minu koer. Pean püüdma talle ikka vääriline meeskonnakaaslane olla. :)
Endine olümpiasprinteri lootus Saima sai meid jälgides hea kõhutäie naerda ja paar korda ka minu peale pahaseks saada. Talle nimelt tundus, et kohati ma mitte ei jookse, vaid rooman mööda maad, jalad imelikult kõveras. Hihi!
Eks ma püüan ennast parandada. Pean tegema võhma ja koordinatsiooni trenni, et rada väledamalt läbida ja nurkades koera mitte liiga suurt ringi tegema juhatada.
Saima tõdes ka seda, kui hirmsasti koertele agility meeldib. Kui soojenduse tegemise või soorituse analüüsimise hetkel inimesed koertega kontakti kaotama juhtuvad, leiavad nood kohe rõõmuga end mingit takistust läbimast. Brunni eriliseks lemmikuks on tunnelid, nagu vist enamikel koertest. Corgi Bruno aga muideks armastab üle kõige hoopis A-d. :)
Igatahes tundub, et Saima sai hamba verele. Ta lubas, et kui temast kunagi koeraomanik saab, hakkab ta kohe kindlasti agilityga tegelema.
Siin aga mõned sooritused, kus meil õnnestus rada õiges järjekorras läbi joosta.
Ja üks niisama harjutus:
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment