Käisime täna piigadega Sillamäe rahvuslikul koertenäitusel. Bryana jaoks oli see viimane kord osaleda juuniorklassis, Sinnu jaoks aga kutsikaklassis, kui Kennelliidu jõulushow välja arvata.
Meil läks väga kenasti. Kõigepealt läks võistlustulle Bryana, kes sai hindeks "suurepärane"! Ta sai ka parima emase juuniori, parima juuniori ja tõu parima emase valimisel teise koha. Esimest korda meie näitusekarjääri jooksul olen enda ja Bryana ringikoostöö üle täitsa rõõmus. Bryana oli seismisel rahulik, jooksmisel innukas ja meie koostöö kulges täna väga mõnusasti. Olime ühel lainel. Nii tore!
Priidul ja Sinnul läks ka ülihästi - Sinnu sai taaskord tõu parimaks kutsikaks ning veel ka eriauhinna ning koha kutsikate Best In Show'l. Seekordne kohtunik proovis iga koeraga ka korraks kontakti saada. Kui ta Sinnule kutsuvalt häälitsedes lähenes, hakkas kutsa energiliselt saba liputama, lasi kõrvad ludusse ja tahtis kohe prouale vastu joosta. Kutsika usaldava loomuse avaldamist on nii armas kõrvalt jälgida. Sinnule näis ringis olek täna eriti kontimööda olevat. Eks saalid olid kitsad ja ülerahvastatud, nagu alati, ringis on ju aga palju rohkem ruumi. Noore corgi jaoks oli see paras koppel, seega viskaski Sinnu ka paar hüppesammu edasi-tagasi kõnni sisse. :)
Siin väike katkend Priidu ja Sinnu ringitööst:
Kuna meie ringid toimusid päris varakult, olime sõitu Sillamäe suunas alustanud ammu enne kukke ja koitu. Pärast šveitslaste ja corgide hindamise lõppu jäi lõppvõistluseni veel umbes kuus tundi aega. Nii oligi, et otsustasime teha väga ketserliku sammu ja kutsikate bestingul osalemisest seekord loobuda. Tundus, et nii meie kui koerte jaoks oleks päeva edasine kulg toredam, kui sõidaksime koju ja teeksime koos ühe mõnusa metsaskäigu.
Koju jõudnuna aga olime meie täitsa läbi väsinud ja koerad kah erilist energiat üles ei näidanud. Vedasime oma näitusetavaari tuppa, riputasime rosetid üles ja valmistasime ühe mõnusa roa. Kui maja köetud ja vatsad täis laetud saime, olid koerad juba magama jäänud. Akna taga hakkas ka vihma tibutama ja ühtäkki polnudki maja taga laiuv mets enam nii kutsuv. Võtsime koertest eeskuju ja pugesime ka põhku. Küll oli see vast magus uinak...
Kui mõnikord varahommikul näitusele startides tikub pähe mõte, et miks meie normaalsete inimeste kombel vaba päeva hommikut põõnamiseks ei kasuta, siis sellise rõõmsa ja kurnava näitusepäeva lõpetuseks saabuv eriti rahu-maa-peal stiilis uni tõrjub tagantjärele kõik kahtlused valitud toimetamisviisi mõttekuse kohta ja annab jõudu jätkata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment